Restoranitest: uudsed maitsed mändide all

Nagu vee- ja terviseprotseduure pakkuvate hotellide-spaade restoranides ikka, on ka Wicca külastajaskond rahvusvaheliselt kirju: esindatud on kõik naaberriigid. Enamasti on tegemist kesk- ja vanema­ealistega, sekka mõned lastega pered.

Vastuvõtt on püüdlikult viisakas. Tagasihoidliku sildiga palutakse oodata, kuni tullakse ja lauda juhatatakse. Ootama pidi vaid mõne hetke ja saime valida kohad akna alla. Millegipärast on imelisi vaateid pakkuvad aknad varjatud kardinatega – küll õhukestega, kuid siiski segavatega. Natuke õnnestus neid nihutada, nii et taevast, pilvi ja mände ikkagi nägime.

Peakokk Angelica Udeküllil oli oma kindel väljakujunenud käekiri juba enne Wiccat, Laulasmaal on ta kõik need aastad oma tuntud headuses jätkanud. Lisaks kohalikule, värskele hooajalisele toor­ainele jõuavad taldrikutele ürdid, lilled, lehed, ja rohud. Eestimaiste toidutraditsioonidega mängib Udeküll lusti ja rõõmuga, tihtipeale on tema roogadel juures väike kiiks, mis paneb muigama, kuid maitseb hästi. Muu hea kõrval kuuluvad Wicca peakoka gastronoomilisse portfooliosse sellised uudistuletised nagu sibulapesto, siianaha- ja tatratšips, vetikašvamm, pardikõrned, külmutatud munavalge knellid.

Sel korral vaimustusin kõige enam soojast süldist: traditsioonilist Eesti sülti, mis pea sada aastat on kuulunud igale peolauale, pakutakse Wiccas soojalt. Ja kuna soojalt ei hoia sült teatavasti enam vormi, saab Wiccas sellest – aga alles serveerimisel – koos praekartulite ja tummise puljongiga supp. Eestlasi paneb see tõenäoselt muigama – mida imet, sült ja soe?! – kuid oma klassikalises lihtsuses sobitub see roog mis tahes supikultuuriga harjunud gurmaanile.

Teiseks lustlikuks roaks oli õllemagustoit, kus mitut sorti õlut oli ikka päris ohtralt. Mitte nii, et see vaid kerge jälje jätab, vaid olulise maitsekandjana. On ju eestimaises toidutraditsioonis olemas nii magus õllesupp kui kogelmogel natukese õllega, mida pärast sauna lastelegi pakuti. Angelica Udeküll on õllemagusa kultiveerinud restoranivääriliseks, ühendades terviklikuks roaks heleda õlle vahu, tumeda õlle jäätise, linnasebiskviidi ja õllesiirupi.

Veinide valiku tegi menüü lihtsaks: iga roa juures oli kirjas sommeljee soovitatud vein, kõik ka klaasikaupa saadaval. Süldi juurde veini ei soovitata, sinna kuulub – mis sest, et sült on soe – loomulikult pits Viru Valget. Õllemagustoidu juurde on sobitatud aga auväärt prantslane Sauternes.

Teenindus oli kogu lõunasöögi vältel püüdlik ja tähelepanelik, aga lõpp vajus ära. Pärast arve tasumist ei pakkunud me enam kellelegi huvi ja oma mantlid pidime restorani suurtest kappidest ise üles otsima.