Pagari tänava Pazzo on Tallinna vanalinna viimane gastronoomiline uudis. Tegemist on Eesti jaoks uut laadi veinibaariga, kus tegijateks kolmekordne Eesti meistersommeljee Ketri Leis ning Leiva ja Umamiga tallinlaste südamed võitnud Kristjan ­Peäske ja Janno Lepik. Pazzo tähendab itaalia keeles pöörast ja natuke pöörane, seiklushimuline ja omapärane nende uus ettevõtmine ongi.

Päris kindlasti on pöörane aga sealne veinivalik. Kui restoranide-baaride joogikaarte kirjandusega võrrelda, siis suurem neist sarnaneb – nii sisukuselt kui mahult – lehe- või ajakirjasabades avaldatava juhuluulega, väiksem osa luulevihikuga, mõni üksik on novellikogumiku või kõhnema krimka mõõtu, Pazzo oma aga võistleb toekuselt vaat et kaasaegse romaaniga.

Sisekujunduse ja menüüga ollakse pigem tagasihoidlikud. Praadi ja suppi ei pakuta, piirdutakse suupistete, salatite ja natukese magusaga. Ja kuigi söögi rolliks on seal kaasa aidata veini maitsmisele, ei saa seda pidada teisejärguliseks, tegemist on vägagi maitsvate roogadega.

Menüü lubab austreid ja mereannijahile me Pazzosse õieti läksimegi. Pazzo austrid – muidugi juhul, kui neid tegelikult ka saada on –, pole mingid anonüümsed mereloomad, vaid austrite koorekiht: La Fleur pour Carina, Perle Noire ja Gillardeau. Juba läbi lörtsise vanalinna Pazzosse minnes kujutasime elavalt ette, kuidas neid üksteise järel kord ühe, kord teise valitud veiniga alla loputame. Sedapuhku aga ei vedanud: laupäeva õhtuks olid austrid otsa saanud.

Võib-olla läkski hästi. Austrite maitse on ikkagi looduse, mitte kokkade kätetöö vili, Pazzo osaks oleks olnud neid ainult veiniga toetada. Nüüd aga olime sunnitud süvenema menüüsse, tellisime üksteise järel uusi roogi ja lasime nende juurde sobivad veine pakkuda. Kord ühe-, kord kahekaupa.

Kõht oli tühi, üks roog järgnes teisele. Kuna uudishimu oli suurem kui janu, kujunesid veinikogused esialgu minimalistlikuks – tundsin end kui laps kommipoes, kes ei oska otsustada, millist maiust eelistada. Kui kogused poleks olnud nii väikesed, oleks veinimaitsmisena plaanitud õhtu võinud kujuneda pööraseks pillerkaariks, nüüd õnnestus siiski jääda soliidse degustatsiooni raamidesse.

Road on lihtsad, kuid tänu kvaliteetsele toorainele, hästitöötavatele kombinatsioonidele ja muidugi nende juurde valitud veinidega pakkusid vägagi erilisi maitsekooslusi: päris ehtsad anšoovised koos hapusaia, kvaliteetsete kapparite, sidruni ja oliiviõliga, mille kõrvale sommeljee pakkus ekstra head fino šerrit, Eesti lihatöötlemiskunsti uutele kõrgustele tõstnud Kotzebue lihakoja suupistetaldrik koos spetsiaalselt selle juurde valitud veinidega ning veisekeele tonnato, muidugi jälle koos spetsiaalselt selle roa juurde käiva veiniga.

Kui juba kord kirjanduslikke võrdlusi kasutada, siis nagu heal romaani puhul, ei saa ka Pazzo joogivaliku põnevamaid kohti ette ära rääkida. Aga kindlasti ärge jätke küsimata sommeljee soovitust šokolaadikoogi juurde. Uskuge, üllatused ei jää tulemata ka kogenud veinijoojale.