Restoranitest: väike ja tubli Anno

Ainult et aastal 2010. aastal, kui Neh uksed avas, oli hoone ümbrus veel üpriski­ linlik. Praegu laiub sealkandis ehitustanner – on alustatud Reidi tee rajamist. ­Tsiviliseeritud südalinnast pole sinna ­palju maad, aga praeguse lume ja lörtsiga ei soovita seda jalutuskäiku kellelgi ­ette võtta. Kui muidu veel aru ei saa, et Tallinn on autode, mitte jalakäijate linn, siis pärast seda, kui olete korra üritanud Annosse “jalutada”, pole selles enam mingit kahtlust.

Isikliku autoga minnes jääb aga ära pool või üle poole Anno võludest – sealne veinivalik on tublisti üle keskmise ja sommeljee Erno Kaasik oma ala meister neid pakkuma ja tutvustama. Tema kirjeldused veinide ja toitude kooskõlast olid nii sugestiivsed, et lasime end üha uutesse ja ­uutesse maitsenaudingutesse, st uute ja uute veiniklaaside juurde meelitada. ­Alguses plaanitud ühest šampanjaklaasist sai kaks, lisaks klaasike prae juurde ja tilgake magusroa juurde …

Hõbelusika konkursil jõudis Anno finaali parima rahvusvahelise restorani ja parima teeninduse kategoorias. Parima­ tiitlist jäädi küll (seekord) ilma, kuid ­alustava restorani jaoks oli juba finaali­ jõudmine märkimisväärne saavutus. Ja küllap ka hea reklaam, sest külmal tööpäevaõhtul oli restoran rahvast täis. Liigagi täis, sest meie eelmisel päeval bronee­ritud laud osutus niivõrd ebamugavaks, et kui me poleks just läbinud kõnnumaad, oleksime kohe­ ringi pööranud: iga kord, kui keegi­ ­välisuksest käis, uhas külm meist üle, vaade aga avanes otse kööki – ei ust ega ka kardinat töist keskkonda varjamas.

Kunagi oli Neh sisse seadnud minu mälu järgi Eesti esimese nn peakoka laua, kus istujatel oli võimalus saada osa peakoka isiklikust tähelepanust. Omamoodi “peakoka laud” oli ka see väike nurgalaud, ainult ei mingit köögikunsti, vaid igapäevane rutiin: midagi puhastati, midagi kaaluti, midagi sätiti ringi. Olin kui pidusaali sattunud vaene sugulane. Tõenäoselt ei sattunud sellesse lauda istuma ükski Hõbelusika žürii liige, vastasel juhul poleks Anno kindlasti finaali jõudnud. Nii et kui reserveerite laua kahele, siis soovitan kindlasti täpsustada, kus see täpselt asub.

Ükskõik missuguses teises lauas istudes kiidaksin Annot ka mina. Toidud olid maitsvad ja hoolega komponeeritud, sommeljee töö, nagu eespool juba juttu, tipptasemel. Ülejäänud osa söögisaalist on kaunis ja hubane ning ka üldine atmosfäär kiiduväärt. Menüüs on eriti hästi­ esindatud eelroad, mida on kokku kümme­kond. Mõned restoranide stamproad nagu siiatartar (mida sel õhtul tege­likult küll ei olnudki) ja bœuf à la tartar, kõik ülejäänud aga suhteliselt harvad ja originaalsed.

Pearoogasid on neli: valge kala, pardi­koib, metskitse filee ja metssea hautis. Vege­pearooga pole, küll aga on taimsed kaks eelrooga. Peakoka käekirja iseloomustavad viimistletud detailid ja mäng teks­tuuridega: pea kõikides roogades oli midagi krõbisevat, midagi praksuvat, midagi tillukest ja midagi värvilist. Kitsejuustu panna cotta’t kroonisid karamellised popkornid, kala juures praksusid hamba alla mustad läätsed, pardikoiva lisandiks olid köögiviljakrõpsud.