Restoranitest: Hõbelusikaga Ugandi kohvik

Esimesel võimalusel läksin ilmaimet vaatama ja võin kinnitada, et väike kohvik on tunnustust väärt, tegemist on külalislahke kohaga, mis näeb hea välja ja pakub eriliselt meeldival moel üpriski maitsvaid asju. Otepää kant on heade söögikohtadega silma paistnud varemgi.

Aastaid on oma vaiksel moel gurmeeliini ajanud Tammuri talu ja ka GMP Pühajärve restoran väärib külastamist. Suviti lisandusid neile Sangaste lossi Vidrik ja Otepää golfiklubi Mr Jakob.

Kooliajaloost on enam-vähem meeles, et Ugandi oli maakond Muinas-Eestis, mis laias laastus ulatus Emajõest Muinas-Lätini ja Peipsi järvest Võrtsjärveni. Vana nime kasutuselevõtmisega taaselustab kohvik Ugandi omal moel ka Otepää kunagist hiilgust – maakonna keskusena olid Otepää ja Tartu enam-vähem võrdsed, arvavad mõned ajaloolased.

Piirkondlikku toitu Ugandist siiski ei saa, menüü orienteerub ikka veel üsnagi trendiharjal olevale Põhjala köögile, tehes kergeid kõrvalehüppeid Itaaliasse ja Belgiasse. Midagi kohalikku, st ugandilikku või vähemalt lõunaeestilist pole, aga see pole ka tegijate eesmärk olnud. Kodulehekülg lubab, et menüü vaheldub korra aastas ja on alati temaatiline, nii et võib-olla ükskord jõutakse ka selleni.

Kõik see, mida praegu pakutakse, on aga üpriski mõnus. Seda nii sisult kui ka vormilt – mitte ainult et toit ja jook on maitsvad, vaid kogu kohviku atmosfäär on hubane ja meeldivalt külalislahke. Menüü on kui omamoodi vastuvoolu ujuja – ei ühtegi rooga sealihast, eestlaste lemmikust. Sea asemel pakutakse veist, seda nii pearoa ja eelroana kui ka salati, pasta ja risoto lisandina. Lastemenüü pakub lisaks ka põdralihapalle. Kaladest on ainuvalitseja lõhe, mida Skageni toast’i kattes täiendavad krevetid. Tooraine selline piiramine väikeses söögikohas on julge, aga ilmselt ka ratsionaalne tegu.

Menüüs olevad supid ja praed täidavad ka restoraniväärilise nälja, kuid sellele vaatamata jääb Ugandi klassikaliseks kohvikuks, kus korralikust kõhutäiest olulisemad on soojad ja külmad joogid, suupisted, saiakesed ja koogid. Magusas teevad ilma uhked Belgia stiilis vahvlid ja tõelised šokolaadijoogid. On veini ja kangeid napse, aga on ka korralik alkoholivabade jookide valik ja erakordselt suur teevalik, kusjuures on tegemist tõeliste ehk puru-, mitte pakiteedega.

Parima elamuse pakkus seekord üllataval moel lillkapsa püreesupp, mis oli meeldivalt vahuse tekstuuriga ja intensiivse maitsega. Kahjuks ei saa selle järgi laiemat supiüldistust teha, sest teine maitstud leemeke, selge lõhesupp oli pigem igavalt tavaline. Muidugi olid efektsed ka Belgia vahvlid oma kohevate vahukooremütside ja rikkalike lisanditega.

Rohkemgi veel kui toit ja jook meeldis mulle aga see, kuidas menüü neid esitleb. Tea, mida sa jood, ütleb menüü ja näitab toredate joonistustega, millest koosnevad kohvi- ja kakaojoogid ning millised näevad välja puruteed. Joonise abil saab hetkega selgeks ka see, kuidas ja millega täiendada Belgia vahvleid – üks pilt ütleb tõepoolest rohkem kui sada sõna, eriti kui see on ilus.