Restoranitest: pesueht itaallane

Lõbu ja lust ei tähenda, et tegemist poleks tõsiselt võetava söögikohaga. Vastupidi, kõik oli suurepärane. Ainult restoran näib toimivat justkui möödaminnes, siis kui tegijatel jätkub aega ja tahtmist. Silt uksel lubab, et uksed tehakse lahti pool üks ja ollakse avatud hilise õhtuni. Nii see aga ei olnud ja esimesel korral läksime näljastena minema.

Teisel korral valmistusin põhjalikumalt, vaatasin üle kodulehekülje ja Facebooki. Kodulehekülg võimaldab aegu broneerida alates poole ühest kuni õhtul kümneni. Facebook aga pakub kaks varianti: ühes kohas on kirjas, et tööpäeviti on uks kinni kella neljast kuueni, teine – kella poole neljast poole seitsmeni. Broneerisin igaks juhuks kohad ette ära, avamisajaks öeldi kuus. Kui selleks ajaks kohale jõudsime, oli aga lõbus itaaliakeelne seltskond einega juba poole peal. Nii et mine võta kinni, millal see restoran töötab ja millal mitte.

Oma maja rahvas, nii ettekandja kui ka kokk, suhtles omavahel muidugi itaalia keeles, tempokalt ja üsna valjusti. Koos romantiliste itaaliakeelsete lauludega lõi see õhtusöögile vägagi autentse tausta. Tallinna vanalinna asemel oleks justkui Rooma sattunud.

Muidugi on ka menüü eht Itaaliale omane: antipasti, primi, secondi, zuppe, dolci. Hinnad on vanalinna keskmisest kõrgemad, kuid õigustatult, toit oli väga kvaliteetne ja maitsev. Isegi lihtne Caesari salat ületas ootusi: krevette oli kesklinna keskmisest kaks korda rohkem ja nad olid kaks korda mahlakamad. Mahlakas oli ka filetto di manzo ehk veisesteik, mille küpsetusaste vastas täpselt soovitule.

Klaasikaupa pakutavate veinide poolest on joogikaart kitsi, lubab vaid ebamääraselt majaveini. Kui aga tahtsime lähemalt teada, millega tegemist, selgus, et parajasti on pakkuda nii üht kui ka teist, isegi üks Barolo oli just avatud. Nii et tasub küsida, itaallastel veini ju jätkub ja küllap nad oma maa jooke ka tunnevad.

Magustoiduks valisime panna cotta ja kookosjäätise limoncello’ga ja need olid nii head, et paremat tahta oleks liiast. Itaallaste restorani panna cotta oli justkui teisest maailmast võrreldes nende tuimade ja kõvade tarretistega, mida kohtab päris paljude mitte-Itaalia restoranide menüüs. See oli õrn ja võbelev ning väga kaunilt serveeritud. “Picasso on köögis olnud,” viskas Hispaania päritolu, kuid nii itaalia kui ka eesti keelt puhtalt rääkiv kelner nalja. Tõepoolest oli see kaunis ja värviküllane, justkui kunstniku käega joonistatud.

Seesama kelner jõudis meid õhtusöögi jooksul veel korduvalt naerma ajada. Tõesti-tõesti, sellist lõbusat teenindajat pole ma meie maal varem kohanud. Üle kõige meeldis mulle, kui ta eine lõpuks meile ühe väikese “sutsaka” lubas tuua – just nii ta seda nimetas. Sutsakaks oli pisike pitsike magusat Soavet, mis pani õnnestunud õhtusöögile krooni.