Restoranitest: Pelm nagu pelmeen

Suurem osa söögikohtadest asubki neljandal korrusel. Pelm jääb tagumisse nurka, vaatega linnale, nii et mõnevõrra rahulikum koht, mis pani peaaegu unustama, et tegemist on kaubanduskeskusega. Pelmiga samas reas on veel viis-kuus söögikohta, mida ühendab suur ja avar klaasgalerii või veranda. Muljet avaldavad nii galerii kui ka vaated ning ainuüksi nende pärast tasub Malli sööma minna. Väliterrassid olid veel asustamata, kuid küllap saavad ka need rahvast täis. Galeriis oli soe, liigagi soe: kuna päiksevarje ei olnud, paistis päike otse silma ja temperatuur tõusis heaolu ülemisele piirile.

Pelmi menüü on kokku pandud Slaavi ja Usbeki köögi menukitest, sealhulgas muidugi pelmeenidest ning grillroogadest. Grillroad on nii olulised, et menüü peab vajalikuks nimepidi nimetada söe­ahju, kus need valmivad – see on Mibrasa. Teiste roogade valmistamiseks kasutatud ahi jääb anonüümseks.

Tõeline menuk

Otse loomulikult alustasime Pelmis pelmeenidest ja need olid head. Eriti kreveti-lõhetäidisega pelmeenid, mis serveeriti valge veini ja koore kastmes. Pelmeenid toodi lauale väikeses potikeses, need olid tulised ja kenasti lendkalamarjaga dekoreeritud. Pelmeenid tunduvad olevatki Pelmi menuk, sest samasuguseid potikesi hakkas silma igal teisel laual. Vaadates meie kaupluste sügavkülmariiulite rikkalikku pelmeenivalikut, on selge, et need on Vene köögist ka Eesti kööki jõudnud ja vägagi populaarseks saanud, kuid korralikku pelmeenirestorani ehk pelmennajat meil polegi.

Edasi jätkas üks meist nõukanostalgia, teine trendika Skandinaavia köögiga. Nõukanostalgiat esindas hakkbiif­steek munaga, millel lisandiks kartulipuder ja piprakaste. Skandinaaviat suur lahtine võileib nimega tursamaksapatee koduleival remulaadi, fermenteeritud kurgi ja forellimarjaga. Võileib oli kokku pandud hoole ja armastusega, nägi hea välja ja ka maitses hästi. Hakkbiifsteek munaga aga oleks võinud nõukaaega jäädagi, selleks et lihtne kotlet ja kartulipuder peale kõhutäitmise ka maitseelmust pakuks, läheb palju rohkem vaja.

Vene menüü põhiliselt kotlettidele panustaski. Peale ülalnimetatu on menüüs veel kodune kotlet, Požarski kotlet, Kiievi kotlet ja haugikotlet. Haugikotletti küll parajasti ei tehtud, ju oli haug otsas.

Vaatamata enam-vähem täis saalile sujus teenindus Pelmis parajas tempos, ei ülearu kiiresti, aga ka mitte venitades. Ettekandja tunnistas, et ta on uus ja veel kõike ei tea, kuid käis tagaruumides end täiendamas ja seejärel oskas kõigile küsimustele vastata.

Enne ja pärast Pelmi külastust tegin ringi peale neljanda korruse söögikohtadele. Rahvast jätkus vaid pooltesse, vähemalt viis olid aga täiesti inimtühjad. Kui T1 Mallis on söögikohti tõepoolest 32, kuluks Taste of Tallinnaga tutvumiseks – juhul kui söön väljas korra nädalas – peaaegu kaheksa kuud. Osa neist on õnneks ­ainult joogikohad, nii et ilmselt saab poole aastaga hakkama.