Restoranitest: külagurmee Käsmu moodi

Käsmu on ju ikkagi ainult küla, mis sest, et üks Eesti esinduslikumaid suvituskohti ja ka üks väheseid külasid, kus püsielanike arv on kasvamas. Ja nüüd siis restoran, kus menüü on ühtaegu stiilne ja mereäärne ja kus jahutuseks saab rüübata klaasikese – ei, mitte seda tüütut prosecco’t, vaid tõsiseltvõetavat cava’t!

Juba eelmisel suvel hakkas gurmaanide hulgas ringi liikuma jutt, et Käsmu kunagises pioneerilaagris, praeguses Lainele puhkekülas on midagi toimumas, seatakse sisse uut restorani. Eestis annab külasid, millel oma restoran, ühe käe sõrmedel üles lugeda, nii et kohe suve hakul läksin seda imet oma silmaga vaatama. Sedapuhku ei pidanud pettuma – kui enamasti jäävad need üleskiidetud kohad üpriski tagasihoidlikuks, siis Kaspervikis jäid kuuldused tegelikkusele kaugelt alla. Seda just eelkõige toitude-jookide poolest. Teenindus on lapsekingades nii sõna kaudses kui ka otseses mõttes – ettekandjad on küll püüdlikud, kuid alles verinoored.

Menüü on julge, kuid napp, mis äratab lootust, et tuntakse nii külakoha restorani kui ka iseenda piire. Kõik pakutu oli perfektselt teostatud, värske ja viimistletud. Kaspervikil on kaks peakokka – Mihkel Kalbus ja Vahur Kreitsman. Neist tuntum on Kalbus, kes on kuulsust kogunud restoranidega Farm ja Rae Meierei, kus ta on pikalt koostööd teinud Eesti ühe esikoka Dmitri Rooziga. Nüüd on Kalbuse hoole all ka Teletorni restoran. Mehed kuuluvad koolkonda, mis ei püüa iga hinna eest külastajaid vapustada, vaid pakkuda seda,­ millest ka mittegurmaanist sööjatel on võimalik aru saada. Laskmata sealjuures alla ei tooraine, komponentide omavahelise sobivuse ega üksteise täiendamise latti.

Ja kuigi ma bisque’i tekstuuriga päris rahule ei jäänud (aga seda tõepoolest ainult gurmaanlikust kõrgusest vaadates), siis selle maitse ja efektne serveering pakkusid täit naudingut. Naudinguga meelisklesin mädarõikase maitsestuse saanud toorjuustukoogi kallal, mille lisandiks kvaliteetne suitsulõhe, misjärel jäin ootama järgmist päeva, et taas toidust mõnu tunda ja jätkata tutvumist meistrite loominguga. Olen korra ühes Prantsusmaa külakeses jäänud kohalikku auberge’i ööbima ainuüksi seetõttu, et õhtusöök oli nii maitsev, et tahtsin järgmisel päeval veel midagi selle koka käe all valminut proovida. Enam-vähem sama kordus Käsmus, ainult selle vahega, et öömaja oli mul juhuslikult juba varem kinni pandud.

Tallepraad on suviseks õhtuks paras väljakutse, kõht peab ikka väga tühi olema. Aga väljakutsetega tuleb mitte ainult kunsti-, vaid ka restoranikriitikul silmitsi seista. Talle tagatükk valmistati täpselt selles küpsusastmes, nagu olin soovinud – natuke vähem kui keskküps. Lisandid olid väga erilised: rohelise nisu ja türgi oa salat, suitsutomatikompott ning punase veini ja sõstra kaste. Liha oli enam-vähem kaks korda enam kui keskmises linnarestoranis ja see oli väga-väga maitsev, kuid veelgi enam nautisin lisandit – esmapilgul veidrat segu nisust ja ubadest.

Oma tõrvatilk oli aga isegi selles meepotis. Sedapuhku ei osutunud selleks mitte teenindus, mis küll algajalik, kuid armsasti püüdlik, vaid restorani suutmatus end uue töönädala alguseks korda seada. Esmaspäeval ja teisipäeval on Kaspervik kinni. Kui ma kolmapäeva varasel lõunatunnil end terrassil sisse seadsin, polnud eelmisest nädalast laudadele jäänud närtsinud lillekimpe veel jõutud ära koristada ega päiksesirme lahti tõmmata. Vaatamata suurepärasele merevaatele ja kaunilt vormistatud roogadele polnud üldmulje­ ei ilus ega mõnus. Järgmiseks päevaks oli aga restoranil täiesti teine ilme ja interjöör olnuks väärt 9 punkti.