Sel nädalal saab 30 aastat börsikrahhist, mida tuntakse Musta esmaspäeva nime all.
Arvan, et neid investoreid pole vähe, kes vaatavad praegu turgudel toimuvat ja värisevad, et millal-millal-millal siis seekordne ilu pauguga otsa saab. Läinud nädalal lõid USA aktsiad jälle uue rekordi. MSCI World Index on tänavu kerkinud 16%.
Uurisin, mida arvati majanduse ja börside seisust äsja lõppenud maailma rahandusjuhtide kohtumisel ehk IMFi ja Maailmapanga aastakoosolekul. Seal peaks ju helgemad pead koos olema. Lisaks juhtusin Bloombergi podcast'ist kuulma intervjuud Blair Hulliga, kes 30 aastat tagasi kauplejana Mustast esmaspäevast suurelt võita oskas.
Ärevad noodid erasektorist
Aastakoosolekul kõlas ärevamaid noote pigem erasektorist, poliitikategijad ja keskpankurid otseselt häirekella ei löönud. Näiteks ütles Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi, et ajaloolise keskmisega võrreldes näeb ta vähe märke, et aktsiad ja võlakirjad on liiga üle hinnatud.
Jaapani keskpanga juhi sõnul ei näe ta ei USA, Euroopa ega Jaapani finantsturgudel riske kuhjumas. Seevastu Barclays panga juhi Jes Staley sõnul on turul kahtalaselt samasugune tunne nagu 2006. aaastal, ehk siis 2007. a kriisi eelõhtul.
UBS panga juhatuse esimees Axel Weber hoiatas Itaaliast tupruvate tormipilvede eest Euroopa taevas. Nobelist Robert Schiller Yale’i ülikoolist samas turgude aina uutest tippudest hoolimata praegu trendi pöördumist ei näe.
Münt seisab justkui serva peal. Ühed leiavad, et majanduse toibumist ja madalat inflatsiooni vaadates on börside tõus õigustatud. Ja USAs on töös maksureform. Teised muretsevad, et kümme aastat odavat raha on turud vahtu löönud.
Püssirohtu napib
Eraldi mure on see, et kui uus pauk tuleb, siis on nii keskpankadel kui ka valitsustel vähe püssirohtu järgi, millega kriisi leevendada. Baasintressimäärad on liiga madalal, et nende kärpimine efekti annaks, ning riikide ja ettevõtete võlakoormad juba praegu liiga suured. Õigus on kõigil. Riskid on üleval, kuid kellelgi ei maksa mürki võtta, millised neist realiseeruvad.
Siin jõuangi ringiga Blair Hulli juurde, kes suutis Musta esmaspäeva kaosest võitjana välja tulla. Võidukaks osutus aimdus, et paanika ohjeldamiseks kauplemise peatamise pealt on võimalik teenida. Seda „valemit“ enam kopeerida ei anna. Kuid võib õppida sellest, kuidas Hull käitus.
Ta ei kaotanud pead ega põgenenud turult ummisjalu, ta ei lasknud emotsioonidel võitu saada. Kannatas ära kaotused ega kaotanud kontrolli, kui suurte panustega ta igal konkreetsel ajahetkel riskida võib. Praegust turgude seisu kommenteerides ütles Hull, et ei näe, et üks investeerimisstrateegia liiga võimsalt teiste üle domineeriks nagu 30 aasta eest „portfolio insurance“.
Ehkki olen täheldanud, et passiivsetest investeerimisfondidest on selles võtmes kõneldud.