Miks on kuulamine nii raske ja miks tuleks seda oskust arendada

Kuulmine on midagi, mis on meile füsioloogiliselt kaasa antud. Me kuuleme helisid, hääli, kellegi kõnelust ja sõnavadinat. See on midagi, mida meil ei õnnestu välja lülitada isegi juhul, kui me seda sooviksime. Teame ju kõik, kuidas mõnikord tahaks, et lõpetaks äratuskell tirisemise või naabrimees pühapäeva hommikul puude saagimise. Me ei soovi neid helisid kuulda.

Kuulamine on aga seotud inimeste omavahelise suhtlusega. Kuulamise kunst on midagi sellist, mis aitab meil luua teistega turvalist emotsionaalset silda. Nüüd käib jutt tegelikust kuulamisest – tajumisest, et meie jutt läheb teisele korda, mitte sellest, et ta mõlgutab samal ajal muid mõtteid, annab peas hinnanguid või valmistab oma suurepärast vastust ette. Tihti me ei ootagi teiselt vastust või soovitusi, vaid lihtsalt olla ära kuulatud. Tajume seda väga hästi, kas teine meid kuulab – sellest annab märku meie tunne.

Aeg-ajalt toob mõni välja, et ta ongi loomult rohkem lobiseja kui kuulaja. Ometi pole olemas selliseid tüüpe – rääkija või kuulaja. Kuulamisoskus on õpitav, mitte kaasasündinud anne, mistõttu on meil kõigil võimalus seda omandada ja endas arendada. Mõnel „lobamokal“ võib seepeale tekkida küsimus: miks peaksin kuulamise oskust arendama, teistele ju nii meeldib mind kuulata? Siin on mõned olulised põhjused, miks kuulamise oskust lihvida.

1. Me kõik tahame olla kuulatud ja märgatud. Kaasaarvatud need, kes on vaiksemad, sest ka neil on mõtteid, tundeid ja emotsionaalseid vajadusi ning soov olla kuulatud.

2. Kuulamisoskus aitab hoida suhteid erinevates sotsiaalsetes keskkondades (pere, sõbrad, töö, klubilased liikumised jne) turvalisust pakkuvate ning tervematena.

3. Kuulamisoskus aitab parandada suhteid, mis nii hästi ei toimi, ja viia järgmisele tasandile.

4. Kuulamisoskus vähendab segadust suhtlemisel ja aitab hoida kommunikatsiooni selgemana.

Kuulamine saab alguse hetkest, mil siia ilma sünnime. Milline on olnud meie kiindumusisikute toetus kuulamisoskuse arendamisel? Kas meid imikuna, lapsena, noorukina üldse kuulati? Kuidas meid kuulati? Kas tajusime, et oleme tegelikult kuulatud? Uuringud ütlevad, et ka kõige oskuslikumad emad ei suuda 100% oma lapsi kuulata ja mõista. Pigem jääb see neil 70% kanti. Paraku pole paljud vanemad selles niigi head. Küllap sinna ongi see „koer maetud“, miks on kuulamine nii keeruline.

Kui meid endid pole kuulatud, siis kuidas peaksime seda ise oskama? Õnneks on meil võimalus kuulamist õpitud oskusena terve elu arendada. Soovitan selleks lugeda Michael Nicholsi ja Martha Strausi sulest ilmunud raamatut „Kuulamise kunst. Kuidas päriselt kuulata ja oma kõiki suhteid parandada“, mis on rikastatud näidete, praktiliste harjutuste, eneseanalüüsi võimaluste, katsete tulemuste ja palju muu õpetlikuga. See raamat on kõigile neile, kes soovivad läbi teadliku ja oskusliku kuulamise emotsionaalselt tervemasse ühiskonda panustada.