Võitlus pankrotimeistri vastu

Murekohaks on äriregistris sissekannete tegemise lihtsus. Ühest küljest on ausa ettevõtja elu muudetud lihtsamaks, kui on vaja ärimaailmas kiiresti tegutseda, sest e-teenused võimaldavad seda. Samas on selline võimalus ka pahatahtlike kavatsustega isikutel, kes üritavad näiteks võlakohustustest pääseda. Lihtsama näitena saab tuua kontaktandmete määramisega, mis ei pea tegelikult alati paika. Kui korteriomanik ei ole teadlik, et tema koju on sisse kirjutatud mõni ettevõte, siis see peaks äriregistris olema juba piisavalt halb märk ettevõtjasõbralikkuse ära kasutamisest. Seega süsteem on pigem ehitatud üles usaldusele, mida mitmed pahatahtlikud ettevõtjad kuritarvitavad.

Ettevõtja vastutus

Mullu otsustas riik kaotada kriminaalkaristuse juhatuse liikmele, kes põhjustab maksejõuetuse, varjab vara või ei esita pankrotiavaldust. Nüüd peab ettevõtja hoolitsema ise selle eest, kas ta saab oma raha kunagi tagasi või mitte. Tegelikult peaks selle probleemiga tegelema riiklikul tasandil.

Praegu saavad võlausaldajad probleemidest liiga hilja teada, millele lisandub seaduslik eripära, et kui võlgnikul ei ole raha pankrotimenetluseks, siis tuleb see tasuda võlausaldajal. Kuna võlausaldajale on raha tagasisaamine aja- ja rahakulukas, siis soosib see pigem üritamisest loobuma. Lõpuks tekib surnud ring, kus pahatahtlik võlgnik on tekitanud rahalise kahju, võlausaldaja ei näe perspektiivi raha tagasisaamiseks ja juhtum raugeb. Vahel võidakse tekitada küll palju kära ja lärmi, aga tulemust ikkagi ei saavutata.

Ühe lahendusena maksuvõlgade korral on maksumaksjate liidu juhatuse liige Lasse Lehis pakkunud pikemat ooteaega ja võlausaldajatele teate saatmist enne, kui äriregistris hakatakse vahetama juhatust ja osanikke. Riigil on andmed ja võimalused olemas, kuid see eeldaks süsteemi muutmist rohkem bürokraatlikuks. Teoorias on selline lahendus paeluv, kuid kuidas seda praktikas teha, vajaks rohkem uurimist.

Riik peab tegutsema

Poliitilisel tasandil ei ole pahatahtlikule pankrotile suurt tähelepanu pööratud. Probleemi teadvustatakse, heal juhul analüüsitakse, kuid kaugemale ei jõuta. Nagu võitluses narkomaania või liiklushuligaanidega, võiks riik aduda, et pahatahtlikud maksuvõla tekitajad ja võlgade mahajätjad on ohtlikud. Nad tekitavad majanduskeskkonnas lisaks rahalistele kahjudele ka mõlgi usaldusväärsusele. Võitlus pahatahtlike pankrottidega väärib riigilt suuremat tähelepanu ning konkreetsemaid samme, mitte ainult mõttevahetust ja lubadust, et seda analüüsitakse.

Maksuameti kava kindlate isikute jälgimiseks aitab vähendada maksuvõlga, kuid ei ole ennetav samm pankrotimeistrite vastu võitlemiseks.