Iga ost ei vaja riigihanget

Riigihangete seaduse muudatus liigub ­õiges suunas: piirmäärade tõstmisega vähendatakse hangete arvu, väheneb koormus nii riigiametnikele kui ka pakkumuste koostajatele. Võidetakse aega ja raha.Riigihalduse ministri Arto Aasa sõnul on piirmäära leidmine tasakaalu küsimus: liiga kõrge piirmäär suurendab korruptsiooni­riski, liiga madal tekitab ülearust vormistamistööd.

Väike kokkuhoid

Riigihanke püsikulu (nii rahaliselt kui ka ajaliselt) on praegu märkimisväärne, jäädes mullu ligemale 80 miljoni euro juurde, nagu tõid esile Urmas Varblane ja Andres Liinat hiljutises Postimehe arvamusloos.

Samas ei suuda eelnõu praegust seisu palju parandada, vaid mõjub pigem kosmeetilise võiduna. Kaudsete arvutuste järgi on kokkuhoid kõigest 350 000 eurot, kuigi võiks olla (kümneid) miljoneid rohkem.

Poliitiline eliit, mis taotleb bürokraatia ja halduskoormuse vähendamist, võiks lähemalt uurida, kui suur oleks aja- ja rahakulu, kui lihthankemenetluse piirmäära kergitada veelgi kõrgemale ja kui mikroostude puhul ei peaks juhinduma riigihangete üldpõhimõtetest. Tõenäoliselt leitaks säästuvõimalusi.

Praegu võtab Eesti endale ise kohustuse, mida Euroopa Liidu direktiivid ei nõua: ka väikestele ostudele tuleb võtta konkureerivad pakkumised. Selline nõue suurendab tohutult bürokraatiat. Riigiametnik ei julge riskida juriidiliste vaidlustega, riik maandab enda jaoks riskid, asetades vastutuse pakkumuse tegijale ja eelkõige süsteemile. Kui vastutab süsteem, siis ei saa kellegi peale näpuga näidata ja kaotajal tuleb süüdistada iseennast.

Korruptsioon

Piirmäära tõstmisega tõenäoliselt korruptsioonioht ei suureneks, seepärast ei tasuks nihutada piiri 10 000 euro kaupa. Kui ühe hanke kulud on Eestis ELi analüüsi järgi 7500 eurot, maksaks korraga säästa rohkem, seda enam, kui naaberriik Soome mõtleb 60 000-le.