Iga ost ei vaja riigihanget
Riik ei peaks iga väiksema ostu jaoks hanget korraldama, kirjutab Äripäev täna juhtkirjas.
Valitsus kiitis eelmise nädala istungil heaks riigihangete seaduse eelnõu, mis peaks muutma paindlikumaks riigihangete korralduse ning ühtlasi säästma nii hankijate kui ka pakkujate aega ja raha.
Uue eelnõu järgi tuleb Eestis riigihange korraldada asjade ja teenuste ostul, mis ületavad 20 000 eurot (praegu 10 000), samas tuleks riigihanke põhimõtteid järgida ka mikroostude puhul – ehk hankijal oleks mõistlik võtta mitu konkureerivat pakkumist ka näiteks mõne patarei soetamiseks.
Äripäeva toimetuse meelest tuleks aga lihthanke piirmäära tõsta oluliselt kõrgemale ja loobuda mikroostude puhul riigihangete põhimõtete järgimisest. Seeläbi suureneks kokkuhoid nii avalikus kui ka erasektoris.
Riigihangete seaduse muudatus liigub õiges suunas: piirmäärade tõstmisega vähendatakse hangete arvu, väheneb koormus nii riigiametnikele kui ka pakkumuste koostajatele. Võidetakse aega ja raha.Riigihalduse ministri Arto Aasa sõnul on piirmäära leidmine tasakaalu küsimus: liiga kõrge piirmäär suurendab korruptsiooniriski, liiga madal tekitab ülearust vormistamistööd.
Väike kokkuhoid
Riigihanke püsikulu (nii rahaliselt kui ka ajaliselt) on praegu märkimisväärne, jäädes mullu ligemale 80 miljoni euro juurde, nagu tõid esile Urmas Varblane ja Andres Liinat hiljutises Postimehe arvamusloos.
Samas ei suuda eelnõu praegust seisu palju parandada, vaid mõjub pigem kosmeetilise võiduna. Kaudsete arvutuste järgi on kokkuhoid kõigest 350 000 eurot, kuigi võiks olla (kümneid) miljoneid rohkem.
Poliitiline eliit, mis taotleb bürokraatia ja halduskoormuse vähendamist, võiks lähemalt uurida, kui suur oleks aja- ja rahakulu, kui lihthankemenetluse piirmäära kergitada veelgi kõrgemale ja kui mikroostude puhul ei peaks juhinduma riigihangete üldpõhimõtetest. Tõenäoliselt leitaks säästuvõimalusi.
Praegu võtab Eesti endale ise kohustuse, mida Euroopa Liidu direktiivid ei nõua: ka väikestele ostudele tuleb võtta konkureerivad pakkumised. Selline nõue suurendab tohutult bürokraatiat. Riigiametnik ei julge riskida juriidiliste vaidlustega, riik maandab enda jaoks riskid, asetades vastutuse pakkumuse tegijale ja eelkõige süsteemile. Kui vastutab süsteem, siis ei saa kellegi peale näpuga näidata ja kaotajal tuleb süüdistada iseennast.
Korruptsioon
Piirmäära tõstmisega tõenäoliselt korruptsioonioht ei suureneks, seepärast ei tasuks nihutada piiri 10 000 euro kaupa. Kui ühe hanke kulud on Eestis ELi analüüsi järgi 7500 eurot, maksaks korraga säästa rohkem, seda enam, kui naaberriik Soome mõtleb 60 000-le.
Riigihangete üldpõhimõtetest järgimise loobumisega võib aga korruptsioonirisk tõesti suureneda. Siis peaksid ametnikud ise otsustama, mis oleks riigile vajalik ja parim. Hanke tulemus peaks olema ja ka näima õiglane, aga kui konkureerivaid pakkumisi pole, ähvardab süüdistuste laviin ning lõpus võidakse parima lahenduseni jõuda alles kohtus.
Seetõttu võikski kaaluda, kuidas saaks ära kasutada Eesti e-riigi võimalusi. Ainult hangete kolimisega e-registrisse muutuks bürokraatia vorm, kuid sisu jääks. Maksuameti 1000euroste arvete deklareerimine näitab edukalt, kuidas tagada tõhus kontrollisüsteem. Samuti aitaks e-teenus suunata töötajad sisulisemate ülesanneteni.
Riigihangete seaduse muutmisel tuleb seada üheks eesmärgiks bürokraatia vähendamine. Lihtsam süsteem ei tähenda seda, et usaldusväärsus peaks kannatama.