Optimistlik peenviimistlus

Eile teatas rahandusministeerium oma kevadises prognoosis, et Eesti majandus kasvab tänavu 2 protsenti ja tuleval aastal 3 protsenti. Kasvu peaks Eesti ettevõtete ootuste järgi vedama eelkõige kasvama hakkav eksport naabermaadesse.

Äripäeva toimetuse meelest on ministeeriumi prognoos liiga optimistlik. Välisnõudluse paranemisele ehitatud optimism võib ootamatult mureneda.

Rahandusministeeriumi prognoosiga tõsteti riigieelarve tulude mahtu ligi poole miljardi euro võrra. Kui vaadata ministeeriumi eelmise aasta suvist prognoosi 2015. ja 2016. aasta kohta, siis nii tegelik olukord kui ka värske ennustus jäävad tagasihoidlikumaks. SKP kasv jäi loodetust väiksemaks, tarbijahinnaindeks ei tõusnud nii kiiresti, kui oodati. Samas palgasurve oli tugevam ega näita jahtumist.

Kõige juures ei saa ministeeriumile panna pahaks, et üritatakse avalikkusesse optimismi süstida. Pelgalt SKP numbreid vaadates on näha, kuidas Eesti majandus on alates 2013. aastast üritanud leida teed tagasi kasvule, kuid tulutult. Mullune 1,1protsendine majanduskasv oli madal kui mitte pea olematu. Seetõttu vajavad nii keskkonna stimuleerijad kui ka sisuloojad innustust, et tehtud töö hakkab peagi vilja kandma. Ettevõtjad otsivad endiselt lootust, et paigaltammumise asemel leidub veel võimalusi, kuidas kasvada ja teenida kasumit.

Maailma keskkonda arvesse võttes tundub kaugele prognoosimine tänamatu töö. Kui mitte võimatu. Väliskeskkond, millest Eesti majandus peaks tugevalt sõltuma ka edaspidi, paistab elavat paradigma muutuses. Nafta hinna järsk langus paneb tõsiselt proovile paljud sektorid, isegi mõne riigi majanduse. Tarbijad näitavad jagamismajanduse mudelisse sukeldudes, et traditsioonilised ettevõtlusmeetodid kaotavad sära ning ellujäämiseks tuleb muutustega kaasa minna või vastasel juhul põrutakse.

Välisnõudlusest sõltuv Eesti üritab samuti sammu pidada, kui üritab Uberiga koostöös välja mõelda, kuidas jagamismajandusest tõhusamalt makse koguda. Valdkond, mida alles üksikud riigid on jõudnud hakata reguleerima, võiks olla võimalus ka Eestile kui väikesele, ent kiire manööverdamisvõimega riigile.

Kahjuks jääb mulje, et pikalt Eesti ühiskonna käekäiku suunanud Reformierakond ei vääri juba mõnda aega oma nime. Reformimeelsusest või julgusest mõelda ja tegutseda suurelt jääb puudu. Me võime küll kiruda, et väliskeskkond ei võimalda seatud eesmärke täita, kuid lohutus, et suudame teistega (vahel) samas tempos püsida, ei tohiks pakkuda leevendust. Nii aga tundub minevat, sest Eestit juhivad inimesed, kes tunnevad rahulolu saavutatust ega näe vajadust rahmida.

Aur, mis tihti kulub üksikasjade üle nääklemisele ja nn peenviimistlusele, tuleks suunata suurematele teemadele: pensionisüsteemi reform, sotsiaalmaksulagi, haritud sisserände soodustamine jne. Oleme neid teemasid tõstnud esile varem ja need väärivad äramärkimist ka praegu. Kes väärib kohta Euroopa Kontrollikojas või kuidas ikkagi edasi minna kooseluseaduse reguleerimisega, ei peaks hõivama Eesti valitsejate aega sellises mahus.