Valitsus nõuab nõiajahti

Sel sügisel on valitsus taas suures hädas. Tuleb plaanida uue aasta eelarvet, aga see on paganama keeruline. Majanduskasv on sisuliselt pidurdunud. Ka hinnatõusu (inflatsiooni) pole juba kaks aastat olnud. Lisaks on koalitsioon andnud korraga lubadusi langetada ühel käel veidi makse ja teisel käel tõsta toetusi.

Aga samal ajal on eelarve nelja viiendiku ulatuses juba ammu ette laiali jaotatud erinevate hoolekandeseadustega. See tähendab, et ka kulusid on väga raske, et mitte öelda poliitiliselt võimatu, kärpida. Näiteks pensionitele tuleb juba praegu n-ö peale maksta ja haigekassa eelarve on miinuses. Abiks pole olnud ka eurorahad, sest uue Euroopa Liidu rahastusperioodi rahade hoogne kasutuselevõtt venib juba kolmandat aastat.

Ka uusi tuluallikaid ei julge valitsus rakendada. Näiteks kinnisvaramaksu, mis ei sega majanduskasvu ega raha teenimist, kuid toob eelarvesse lisatulu, mida on soovitanud nii OECD, ettevõtjad kui ka Äripäev. Küll aga pigistatakse näiteks majutussektorit, kus tõstetakse käibemaksu. Samuti saavad hoobi kõik aktsiisikaubad. Kui alkoholi ja tubaka puhul võib veel väita, et need pole tervislikud, siis kütuseaktsiisi tõus õõnestab otseselt pea kõikide Eesti ettevõtjate niigi ahtakest konkurentsivõimet.

Tasakaal, tasakaal

Paistabki, et valitsust ei juhi mitte suur visioon ega Taavi Rõivas, vaid raamatupidaja, kelle ainukeseks eesmärgiks on, et paberid oleks korras ning kõik oleks tasakaalus. Kui mitte nominaalses, siis struktuurses. Tasakaalukummardamine jätab vägisi mulje, et seisame justkui põhjatu kuristiku veerel, millel vääratamine viib otse hukatusse.

Nii on ainuke võimalus pigistada sealt, kus pigistada annab. Selleks on valitsus andnud maksuametile suunised püüda igat senti, mis kusagil vedeleb. Olgu see autode käibemaks, üürikorter või soodsalt üle piiri veetud alkohol ja kütus. Vastaspoolele ehk ettevõtjale paistabki nii omakorda, et valitsus on andnud maksuametile käsu korraldada nõiajaht iga viimsegi kui maksueuro. Mitte ülekantud tähenduses, vaid sõna otseses mõttes.

Proovitakse ka sealt, kus polegi loodetud mahus midagi võtta. Näiteks autode käibemaksumuudatus tõi eelarvesse kolm korda vähem raha kui loodetud. Aga häda ajab härja kaevu. Eile kirjutasime aga sellest, kuidas maksuamet on luubi alla võtnud ettevõtted, mis väidetavalt toovad Lätis soodsamat kütust, kuid pumpavad seda ka mõnele teisele ettevõtte sõidukile ümber. Nagu ettevõtjad ise ütlevad, otsitakse nõela heinakuhjas.

Palga ettekirjutus

Tõsi, veidi lihtsam on avastada võimalikke ümbrikupalga maksjaid. Ometi jääb mulje, et oleme jõudnud punkti, kus valitsus kirjutab ettevõtjale ette, mis palka ta peab maksma. Nii kirjutab Äripäev tänases kaaneloos, et tööinspektsioon saatis eelmisel nädalal märgukirja kõikidele ehk ligi 1500le veoseveoga tegelevatele ettevõtetele, kelle puhul on alust arvata, et neis makstakse vähem palka kui ametühinguga kokku lepitud. Iseenesest ju õige tähelepanek, aga jätab klaperjahi mulje. Igatahes ehmatas kiri paljusid ettevõtjaid.

Üksikuna võibki iga samm olla seda väärt, kuid summas jääb mulje, et igaüks meist töötab valitsuse ja maksuameti heaks, mitte vastupidi. Samuti on selge, et valitsuse tuluallikad on ammendumas. Justki suured maksuaugud oleks lapitud ning aeg on ette võtta väikesed. Olgu üks asi selge: asi pole maksuametis ega maksuametnikes. Asi on poliitikas.