Kuidas taltsutada palgalõhet

Minister Jevgeni Ossinovski on suurte teemade mees. Ta räägib, kuidas tervise eest tuleb hoolt kanda – selleks tuleb seada piiranguid alkoholi müügile ja reklaamile. Ta räägib, et suhkur teeb laastamistööd juba lasteaias ja seepärast tuleb osa limonaade kallimalt maksustada. Minister räägib ka naistest, kes saavad vähem palka kui mehed. Kui terviseteemade juures on minister ettevõtjaid juba pitsitama hakanud ja üht-teist ette võtnud – aktsiisitõusud, suhkrumaksud, reklaamipiirangud, siis palgalõhe teemas ei ole minister veel tegudeni jõudnud.

Äripäeva arvates aitab küll jutustamisest, võtke kätte ja tehke ära. Palgalõhe – 26,9% väiksem palk sama töö eest naistele võrreldes meestega, ei ole mingi erasektori jonn, lõhe on samasugune ka riigiasutustes. Avalikust sektorist tulebki alustada ja palgad võrdseks viia. See oleks suur samm ja eeskuju, mis tõenäoliselt annab aluse murrangule suhtumises.

Pole tarvis muuta seadusi, et avalikus sektoris naiste palgad sama töö eest meeste palkadega võrdseks korrigeerida.

Teine palgalõhet vähendav instrument on maksustatud sissetulekute avalikustamine. Öeldakse, et naised ei küsigi rohkem palka ja tööandja ei saa ju rohkem maksta, kui töötaja küsib. Tõsi, aga võib-olla naised siis küsiksid rohkem, kui neil oleks võimalik palganumbrit ette näha. Ka siin on tööminister ise see, kelle poole tuleks initsiatiivi ootuses vaadata.

Vanemahüvitisega juba tegeletakse

Vanemahüvitist peetakse üheks palgalõhe võimendajaks, sest reeglina jäävad lapsega pooleteiseks aastaks koju ikkagi naised. Kui lapsi sünnib perre rohkem, jääb pere-ema aastateks tööturult eemale ning tema kvalifikatsioon väheneb praktika puuduse tõttu. Aga siin on jutust kaugemale jõutud ning vanemahüvise kasutamine on edaspidi paindlikum, võimaldades ka hüvitise kasutamise ajal töösuhteid praktiseerida. Seda tegi küll üks teine minister, mitte Ossinovski.

Sissetulekute avalikustamisel on ka teine pool, sest sissetulek ja palk ei pruugi olla üks ja sama asi, pealegi võib olla tööandjaga sõlmitud täiendavaid kokkuleppeid, mis palgas ei kajastu. See võib tekitada segadust ja kadedust, on viidatud. Jällegi – selgitustöö küsimus.

Minister Ossinovski on ühe sammu siiski teinud, vangerdades võrdse palga üle tehtava järelevalve võrdõigusvoliniku büroo käest enda haldusalas olevasse tööinspektsiooni. Selle sammu põhjusi tasub otsida soovist saada instrument ka erasektori palgapoliitikasse sekkumiseks.

Palgalõhega annab tegeleda küll, iseasi, kas minister Ossinovski sellega tegeleda soovib. Avaliku sektori palkade ühtlustamine võib olla tema jaoks liiga lihtne lahendus – ei tekita vastukaja ja seega ei saavuta piisavalt tähelepanu. Nii on läinud rahva tervise eest võitlemisega, kus minister on visalt hoidunud isikliku eeskuju näitamisest ning ei ole ise kahjulikest harjumustest loobunud. Pigem eelistab minister luua limonaadi- ja alkoholitootjatest ning jaekaupmeestest kurjuse kehastuse, keda rünnates on meedia tähelepanu garanteeeritud.

Eelmisel aastal rullus rahva silme all lahti üks näide sellest, kuidas mehed palka küsivad. Mäletatavasti sihtis Eesti Kultuurkapitali juhi kohta ka ERRist lahkuv juht Margus Allikmaa. Asi jäi pooleli, sest Allikmaa ei pidanud pakutavat palganumbrit piisavaks ja küsis sellele julgelt lisa. Seda saamata jäi ära ka töösuhe. Nüüd on Kultuurkapitalil igati toimekas naisjuht.