Riigihankeseadus vajab varsti üleviksimist
Kõigi osapoolte huvides on, et riigihangete seadust ei peaks lõputult ümber tegema, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Septembri algusest kehtima hakkava uue riigihangete seadusega kaasas käivad vaidlused kutsuvad tõenäoliselt esile vajaduse seadust mõne aja pärast uuesti kohendada.
Iga seadusemuudatuse eesmärk peaks olema eelmisest parem ja täpsem seadus: ta võiks lahendada need probleemid, mida eelmine versioon ei suutnud. Osaliselt uus hankeseadus seda ilmselt suudab: pakkumuste sisu varasemast laiaulatuslikum avalikkus on kahtlemata hea, konfidentsiaalsuse vähendamine oli ka enamiku osapoolte soov.
Selle üle, kas pakkumistel osalevad ettevõtted suudavad oma ärisaladust mõistlikult määratleda või kipuvad pigem ärisaladuse alla sõnastama ka ülearust, pole ehk mõtet ette vaielda: saab peagi näha.
See, et seadusemuudatus toob esialgu kaasa juriidiliste vaidluste hulga suurenemise, pole iseenesest midagi uut. Tegelikult pole see ka ei hea ega halb, vaid pigem normaalne nähtus. Mis tahes seaduse tõlgendamine käibki praktika kaudu ning juriidilised vaidlused on selle loomulik osa. Ent kui vaidluste hulk kasvab ebamõistlikult suureks, siis pole seadusemuudatused oma eesmärki täitnud, sest juriidiliste vaidluste hulga suurendamine pole kindlasti eesmärk.
Vähemalt osaliselt on vaidluste hulga suurenemine sisse ehitatud viisisse, mismoodi riigihangete seaduse muudatused sündisid. Seaduseteosse oli kaasatud üle 50 huvigrupi ja eelnõu täpsustamisel esitati rohkem kui 800 märkust. Jällegi: osapoolte kaasamine on alati positiivne, aga on täitsa selge, et kui osapooli on suur hulk, siis ei saa kõigi nende ettepanekuid esitatud kujul arvesse võtta sel lihtsalt põhjusel, et nad käivad üksteisele vastu. Esitatud ettepanekuid seaduseks vormides tuleb seaduseandjal lõpuks ikkagi otsustada, mis läheb seadusesse sisse ja mis jääb välja.
Ükski osapool pole rahul
Ent riigihangete seaduse uue kujuga ei jäänud paraku rahule seaduseandja ise. Kunagine kesk-, tänane reformierakondlane Deniss Boroditš on seadust avameelselt ärasolgitud praagiks nimetanud ja vabaerakondlased hääletasid muudatuste poolt pika hambaga. Aga hääletasid, 66 häält saadi lõpuks kokku ja kogu see pikk jant kaelast ära. Ei paista just seadusloome hea tava näitena. Aga Euroopa Komisjon oleks saanud Eestile selle seadusega venitamise eest 300 000 eurot trahvi väänata, ja nii ta ära vormistati.
Juristidel, kes praegu riigihangete seaduste muudatusi vaagides vaidluste hulga suurenemist ennustavad, võiks iseenesest ju hea meel olla, et vaidluste hulk suureneb – neile tähendab see tööd ja leiba. Laiemalt võttes on aga kõigi osapoolte huvides, et seadus oleks võimalikult üheselt mõistetav ja seda ei peaks kogu aeg ümber tegema. Seadusetegu võtab ju aega, sihtgrupid peavad ennast muudatustega jälle uuesti kurssi viima jne.
Arvestades seda, kui suurt hulka ettevõtjaid ja teisi osapooli seadus puudutab, oleks võinud ehk soovida seaduseandja enamat süvenemist ja klaarimat pilku probleemidele, mida muudatusega lahendada sooviti – seda, et osapooli ei kaasatud, sel korral kindlasti ette heita ei saa.