Danske vajab põhjalikku enesepuhastust

Sel kevadel avalikuks saanud Danske panga rahapesuskandaal ei näita vaibumise märke. Mida rohkem ajakirjanikud teemasse süübivad, seda selgemaks saab probleemide süsteemsus ja lai ulatus.

Rahvusvaheline uurivate ajakirjanike rühm koostöös Venemaa ajalehega Novaja Gazeta avaldas tänavu märtsis kolm aastat kestnud uurimistöö tulemusel info selle kohta, kuidas rahvusvahelised pangad pesid 20,8 miljardit dollarit Venemaa raha. Eesti pankade kaudu liikus skeemis kokku vähemalt 1,6 miljardit dollarit kriminaalse päritoluga raha, millest lõviosa liikus läbi Danske panga Eesti filiaali. Panga Eesti filiaali juht Aivar Rehe sai sule sappa, kuid juhtumi uurimine kestab.

Äripäeva hinnangul tuleb juhtunu eest vastutus võtta kõigil, kes rahapesust teadlikud olid ja sellest kasu lõikasid, asugu nende töökoht Eestis, Taanis või kuskil mujal.

Seni on meedias juttu olnud peamiselt aastatel 2011-2014 toimunud tehingutest, kuid mõned nädalad tagasi algatas Pariisi ülemkohus panga vastu juurdluse seoses Danske Banki Eesti klientide aastatel 2008 kuni 2011 tehingutega, millel samuti lasub rahapesu kahtlus.

Danske Bank ise teatas kuu aega tagasi, et sõltumatult konsultatsioonifirmalt Promontory Financial Group tellitud algpõhjuste analüüs jõudis järeldusele, et panga Eesti haru haru asjakorralduses olid tõsised puudujäägid ning nende tõttu ei suutnud pank perioodil 2007–2015 tõkestada Eesti haru kasutamist rahapesuks. Terve selle perioodi juhtis Danske Eesti haru Aivar Rehe.

Ei ole usutav, et kaheksa aasta jooksul toimusid panga ühes kohalikus isepäises filiaalis mahukad tehingud, millest panga mere taga asuvas peakontoris aimugi ei olnud. Sellisel isetegevusel pidi olema vähemalt peakontori vaikiv nõusolek. Ei ole ka imestada – nende kahtlasevõitu tehingute kasuminumbrid olid ju magusad. Kui vahemikus 2011-2013 teenis pank mitteresidentidelt neto-teenustasutuluna ca 10-14 miljonit eurot aastas, siis mullu kuivas see summa vaid 0,7 miljoni peale kokku.

Isegi kui panga vastavad süsteemid ja protseduurid olid Eestis rahapesu takistamiseks ebapiisavad, siis oli nende parandamine ja täiendamine panga enda teha. Ja tegelikult ei ole ju vahet, kas süsteem jäi parandamata seetõttu, et sooviti raha kokku hoida või selleks, et panga ühes meretaguses filiaalis saaks teha tehinguid, mis tõhusama kontrolliga Põhjamaades oleksid võimatud.

Panga huvi paistab olevat kogu see ebameeldiv juhtum ära unustada ja maha matta – võimalikult sügavale, et ajakirjanikest hüäänid seda üles ei jaksaks kaevata ning hais kevadise sula ajal ninna ei kargaks.

Kindlasti on rahapesujuhtumite avalikuks tulekust tehtud pangas oma järeldused ja võib-olla toimuvad kuskil organisatsiooni sees selle tulemusena ka mingid liikumised, kuid avalikkuse ette oma musta pesu riputada ei taheta. 

Äripäev leiab siiski, et nii Danske enda kui kogu pangandussektori tervise huvides on selle juhtumi võimalikult läbipaistev ja põhjalik uurimine ning kõigi võimalike vastutajate välja selgitamine. Üksnes selline sisemine puhastus ja patukahetsus võimaldab taastada klientide usalduse ja sirge seljaga edasi minna.