Äripäev • 9. veebruar 2018
Jaga lugu:

Juhtkiri
Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Poliitiliselt emotsionaalne idapiiri väljaehitamise otsus vajab korralikku rehkendust ja arusaamist, mille peale raha kulub, leiab Äripäev juhtkirjas.

Tagantjärele üksteist süüdistada selles, kes õieti selle Eesti-Vene piiri väljaehitamise hinnaga kõige rohkem puusse pani, pole tegelikult mõtet.

Üks on aga kindel: enne kui kopp maasse lüüa ja ehitamisega pihta hakata, tasub ikkagi korralikult arvutada. Ja kui korralikult arvutamiseks andmeid ja muud vajalikku infot ei jagu, siis on mõistlik see hankida. Kui on hästi arvutatud, siis tasub rehkendused riigi rahakoti suurusega kooskõlla viia, jagades ehk ka kulutused pikema aja peale. Aga igal juhul tuleks selgitada, miks meil on vaja just sellist piiri sellise summa eest.

Eesti-Vene piiri rajamine on poliitiliselt, ideoloogiliselt ja emotsionaalselt tugevasti koormatud projekt, mis sellisel kujul ja sellises mahus oleks vaevalt üldse esile kerkinud, kui 2014. aasta sügisel poleks Eesti-Vene piirilt röövitud kapo ametnikku Eston Kohvrit. Kas ta rööviti Eesti või Vene poolelt, teavad küllap vaid asjaosalised ise.

Tänu sellele sündmusele teadvustas endale ka laiem avalikkus, et Eesti-Vene piir on olemas pigem imaginaarsel kui füüsilisel kujul. Saja kilomeetri jagu sood ja raba, omajagu metsa ja võssa kasvanud alasid, mis kergemini või raskemini läbitavad. Kuna politsei- ja piirivalveamet soovis poliitilist huvi piiri väljaehitamiseks maksimaalselt ära kasutada, siis käiski ta ühe soojaga välja selle ettevõtmise esialgse maksumuse. Praeguse seisuga räägitakse aga juba 118 miljoni euro võrra suuremast, kokku ligemale 200 miljoni suurusest summast. Pole üldse võimatu, et enne kui tegudeni jõutakse, jõuab keegi sellegi summa veel mõne uue näitajaga läbi korrutada.

Kui tahes hästi ja kaasaegselt välja ehitatud piir ei hoia võimalikke konflikte idanaabriga ära, see on selge. Konfliktide tekkimise ja eskaleerumise ärahoidmine käib hoopis teisi, diplomaatilisi ja poliitilisi teid pidi. Kuna aga tegemist on NATO idapiiriga, on selle väljaehitamine siiski julgeolekukaalutlustel vajalik ning eeldatavasti ka partnerlussuhete osana käsiteldav ettevõtmine.

Mõnevõrra ohjeldab piir kahtlemata piirikaubandust, ent sedagi ei peata ta arusaadavasti lõplikult. Kui üle Eesti-Vene piiri nii kergesti enam ei pääse, saavad salakaubitsejad soovi korral hakata liikuma Läti kaudu. Polegi teab kui suur ring, kui selle tegemiseks leitakse küllaldane põhjus. Salakaubandus eeldatavasti väheneb, aga kindlasti ta teiseneb. Imerohi salakaubanduse vastu piiri väljaehitamine ei ole.

Lugegem raha

Välja ehitatud piir peab küll kindlasti paremini kinni immigrante. See viimase aja aruteludes esindamata väide piiri kaasaegse väljaehitamise toetuseks on olnud jutuks varem, näiteks 2013. aastal, mil politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher on ebaseadusliku läbirände muret avalikult tunnistanud. Pangem tähele, jutt käis siis ja käiks ka nüüd läbi-, mitte sisserändest, sest Eesti pole immigrantidele atraktiivne sihtkoht: kvoodipagulasedki eelistavad siit putku panna.

Senistes debattides on vaidlus käinud peamiselt piiri väljaehitamise maksumuse üle, vähem oleme mõtisklenud selle funktsionaalsuse üle. Piiri olemasolu ja väljaehitus on ilmselt tundunud liiga enesestmõistetavad, et selle üle arutleda. 

Aga võiks. Siis teaksime ka paremini, kuidas ehitada ja mille peale täpselt raha kulutada.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt