Ajakirjandusvabadus uues ohus

Eesti põhiseaduskomisjoni otsus rääkida Euroopa andmekaitsemääruse rakendusseaduse tekstis senise avaliku huvi asemel ülekaalukast avalikust huvist on järjekordne samm ajakirjandusvabaduse pärssimise suunal, mis vähendab uuriva sisu loomise võimalusi.

Äripäevale on arusaamatu, miks peaks Eestis kehtima rangemad reeglid, kui Euroopa andmekaitsemäärus tegelikult nõuab. Nii osutub peaaegu kogu inimese kohta käiv informatsioon delikaatseks – selle avaldamise või avaldamata jätmise üle otsustab inimene ise. Kui see on nii, siis peaks ajakirjandus igal konkreetsel juhul otsustama, kas selle või teise inimese tegude käsitlemine selle määratluse alla mahub või mitte ning kas peaks üldse sellise ajakirjandusliku sisu loomisega riskima.

Ajakirjandus ei kajasta ühiskonnas mõjukate inimeste tegevusi mitte ajaviiteks või oma uudishimu rahuldamiseks. Avalik huvi ongi see, mida teenitakse. Missugune on sellisel juhul see ülekaalukas avaliku huvi, mis Eesti poliitikute meelest Eesti seadusruumis peaks kehtima, on defineerimata ja võib kujuneda pikkade ja kulukate kohtuprotsesside allikaks. 

Inimesed, kellele nende tegevuse kajastamine ei meeldi, saavad väita, et avalikkusel võib tema tegevuse suhtes huvi olla, aga see pole ülekaalukas, ja siis järgnevad juriidilised vaidlused selle üle, kas on ülekaalukas huvi või ei ole. Kuna sellel mõistel pole juriidilist sisu – vähemasti esialgu ja vähemasti andmekaitsemääruse raamides –, kujuneks see eeldatavasti kohtupraktika käigus, mille jooksul ajakirjandusväljaanne peab hakkama tõestama, miks sellel või teisel juhtumil ikkagi on tegemist ülekaaluka avaliku huviga. Selle asemel võiksid väljaanded aga lihtsalt oma tööd teha ja avalikku huvi teenida. Ehk siis määruse euroopalik sõnastus oleks kohane ka meil.

Ajakirjandusväljaannete hirmud ei teki tühjalt kohalt. 2010. aasta märtsis koondas hirm suukorvistamise ees päevalehti avaldama valgeid esikaasi protestiks eelkõige Rein Langi nimega seostatava allikakaitseseaduse vastu. Tol korral häbimärgistasid juhtivad Reformierakonna poliitikud Andrus Ansip ja Jürgen Ligi väljaandeid: ise te suukorvistate ennast. Hoolimata väljaannete tugevast protestist kuulutas president Toomas Hendrik Ilves seaduse välja.

Viimaste aastate kohtupraktika näitab, et ajakirjandusväljaandeid on süüdi mõistetud varasemast sagedamini. Äripäeval on omast kontost ette tuua kohtuvaidlus Eerik-Niiles Krossiga, kes hages lauseid, mida pole üldse avaldatud, ja võitis kohtus Äripäeva. Otseselt või kaudselt on see nn Langi seaduse mõju. 

Jah, muidugi ei panda väljaandeid päevapealt kinni ning lood ju ilmuvad, nagu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants väljaannete protesti peale käsi laiutas. Andmekaitsemääruse rakendusseaduse tekst oleks lihtsalt järjekordne lüli meediavabaduse piiramise ahelas, mis iseloomustab ajakirjanduse poliitilist raamistamist Eestis.

Ja muidugi ei meist veel Ungarit või Poolat. Ent ühiskond on liikumas suletuse poole, meediavabaduse seisukohalt kõigepealt. Kuni vaba ajakirjandus mingites vormides ikkagi eksisteerib, on igapidi mugavam pahandada, et see pole nii hea, kui ta olla võiks. Asjaliku kriitika eest oleme ikka tänulikud. Pressivabaduse tõelisest tähtsusest kiputakse aru saama alles siis, kui seda ei enam ei ole.