Restoranitest: kakskümmend aastat kodust saare toitu

Söögimajja sisse astudes oleks kui sattunud maavanaema juubelile, kus rahvas pikkade laudade taha istuma seatud. Õhustik oli nii kodune, et pidi varem kohalejõudnuid tervitama – no kuidas sa astud tuppa ilma „tereta“?! Ma polnud ainus, uute tulijate hulgas oli „tere“ hõikajaid teisigi.

Rahvalikud road, suured portsjonid, triibulised kaltsuvaibad ja kodune olustik on teinud söögimaja kuulsaks, seal on keha kinnitanud tähtsad riigitegelased ja poliitikud, teiste hulgas ka Läti ja Leedu presidendid ning presidendid Meri ja Rüütel. Nii mõnigi neist on vajalikuks pidanud söögimaja eine eest aukirjaga tänada, need on vaatamiseks välja pandud.

Kohalikust toorainest lihtne toit

Kakskümmend aastat tagasi avastasid meie restoranid-kohvikud alles maailmagastronoomiat ja kohalik toit püsis koduseinte vahel. Räime õiguste eest kuuluda restoranilauale käis Eesti gastronoomia grand old man'i Dmitri Demjanovi juhtimisel alles võitlus. Lümanda Söögimaja pearenaisel Juta Pael aga jätkus julgust (toonases kontekstis peaaegu et jultumust) pakkuda algusest peale kohalikust toorainest tehtud lihtsat toitu ja sai sellega vägagi menukaks.

Nagu väiksemates söögikohtades kombeks saanud, alustasin ka seekord tellimist "on, ei ole" mänguga. Neid roogasid, mis kõigepealt silma jäid, parajasti ei olnud, tuli minna teisele ringile. Valisin pearoogade hulgast välja pooli leiked ja liha ehk keedetud sealiha kaalikate ja porganditega. Linnarestorani mõõtudega harjunult arvasin, et ühest roast ehk ei piisa. Eelroaks sai valitud veel kartulisalat suitsulihaga ja siis veel lauakaaslasega kahepeale maiustamiseks magusroog, hapupiima podi ehk leivakuubikud hapupiimas.

See oli viga, ainuüksi kartulisalatist oleks kõhu täis saanud. Pearoast aga jätkunuks kahele: neli viilu liha, hulganisti köögivilja ja suur kausitäis tuhliputru ehk kartuliputru lisaks. Nojah, aga lauanaabri taldrikult tuli maitsta veel Saaremaa kuulsat pannileiba ja natuke kapsarulle, millel täidises tavapärase riisi asemel kodused kruubid. Nii et kui ma väidan, et kõht püsis täis kolm päeva, siis ma eriti ei liialdagi.

Kartulipuder oli eriti kuninglik, seda nii maitse kui ka portsjoni suuruse poolest. Ka teised road olid ausalt tehtud ja maitsesid head. Ainult hapupiima podi tekitas oma lihtsuses võõrastust. Vanaemaga koos olen küll rõõsa piimaga tehtud leiva- ja saiapudi söönud, nii et maitse päris võõras ei olnud, kuid pärast eel- ja pearooga ning naabri taldrikult näksimist tundus sealne liiga tummine.

Siin-seal on kurdetud Lümanda kiirelt kerkivate hindade üle, sellega ma ei ühine: hinnad ei jää tõesti linna omadele alla, aga miks pidanukski? Küll aga võiks teenindus köögi head tööd rohkem toetada. Road ilmusid lauale juhuslikus järjekorras, hapupiima podi pidasin alguses kastmeks, sest see toodi koos kapsarullidega. Tühjad nõud aga jäidki lauale, neid kogunes lõpuks oma kümmekond ja see polnud enam üldse ilus.

Hiljuti Äripäeva tunnustava märgi pälvinud restoranid

Kohvik Retro, Lossi 5, Kuressaare, august 2017Dirhami Kalakohvik, Noarootsi vald, Dirhami, Läänemaa, juuni 2017Saku Gastropub, Rotermanni 14, Tallinn, juuni 2017Fredo, Tartu mnt 83, Tallinn, juuni 2017Papa Joe, Sadama 25-4, Tallinn, mai 2017

“Äripäev soovitab” kleepsu pälvivad alates 2016. aastast söögikohad, mis saavad restoranitestis kokku 25 või rohkem punkti.