Restoranitest: snobistlikud söögirõõmud Rahumäel

Perenaise sõnutsi ei pane kõik külalised küll nime- ja menüüvahetust tähelegi, peaasi, et söögikoht on alles, teenindus endiselt lahke ja sõbralik, toidud maitsvad ja joogivalik korralik. Snoob aga sellega ei piirdu, vaid on kokku pannud menüü, mis meelitab kodudest välja ka Nõmme kandi võimekamad kodukokad – Snoob on snoob.

Vaatamata mõningasele pretensioonikusele on uue söögikoha nimevalik õnnestunud: just raasuke snooblust on see, mida mitte ainult gurmaanid, vaid kõik keskmisest nõudlikuma maitsega kodanikud vahelduseks vajavad.

Vaatamata snobistlikule nimele tutvustatakse koduleheküljel end hubase pererestona ja pole põhjust sellele vastu vaielda – Snoobi hubases söögisaalis tunnevad end kõik mõnusalt. Samas on aga Snoobi pidulik olek, eriline tooraine ja valmistusviisid ning keskmisest põnevamad maitsed põhjuseks, miks pere üldse kodust välja võiks minna.

Isegi kui mul algselt oli väike kahtlus, et noobel nimi on tagasihoidlikus majakeses asuva restorani jaoks pisut liiga ülespuhutud, kadus skepsis kohe, kui olin proovinud nende Caesari salatit ja vaarikamagusrooga. Caesari salatita ei saa läbi pea ükski söögikoht ja õige ka – tegemist on armastatud klassikaga. Enamasti üritatakse klassikat omalt poolt millegagi täiendada, kuid haruharva saab seda pidada õnnestumiseks. Snoob lisab oma Caesarile pardimuna, mis on krõbedas panko- ehk jaapanipärases suureteralises riivsaiapaneeringus ja tulemus on suurepärane. Kellele pardimuna ei meeldi, saab salatit täiendada grillitud vutiga.

Edasi läheb menüü jätkuvalt snoobluse vaimus. Eelroaks kammkarbid, veise-tartar, chorizo ja kalmaar, supp tuurakalast, pearoaks tournedos Rossini, kumkvaadiga pardifilee või hoopis vasikaliharavioolid. Kõik liharoad valmivad grillil, nii et mõni teravama haistmisega nina võib tabada õhus aeg-ajalt grilliaroome.

Tõeline tulevärk läheb Snoobis lahti aga magustoitudega. Väga sageli on mind muidu hiilgava menüüga restoranides haaranud desserdini jõudes igavus: kas tõesti peale panna cotta ja kreembrülee on veel vaid š?okolaadi fondant ja jäätis ja rohkem mitte midagi?! Juba esimene Snoobi dessert, Red Velveti nime kandev vaarikafantaasia pani peakoka vastu huvi tundma – sellist maitse- ja tekstuurimängu kohtab desserditaldrikul haruharva. Midagi niisugust olin kunagi söönud vaid Linnuküla restoranis ja tõepoolest – Snoobil on korda läinud oma köögipealikuks saada Linnukülale hoo sisse tõmmanud peakokk Aleksandr Niko?kov, kes mitmel korral aasta koka võistlustel auhinnalisele kohale jõudnud ja ka mitmel muul moel silma paistnud.

Nii et esimest korda elus läksin restorani tagasi just magusroa pärast (pidamata end sealjuures eriliseks magusasõbraks): oli vaja järele proovida ka nende ?šokolaadisfäär ja kogeda selle serveerimise show’d. Kui keegi arvab, et ?šokolaad ja suvi ei sobi kokku, siis ta eksib – koos musta sõstra sorbetiga maitses see Snoobi varjulisel terrassil vägagi ajakohaselt.