Sinine taevas Pekingi kohal: Hiina ja roheline energia

 Tundub, et mõisted Hiina ja roheline energia ei sobi väga hästi kokku. Tegemist on ju kujundlikult öeldes maailma tehasega, riigiga kus erakordselt kiiresti arenevat majandust  veab energiamahukas ja erinevate maavarade mahukal kasutamisel põhinev tööstussektor.

Kivisüsi ja nafta on riigi peamised energiaallikad ning nende kaevandamise ja kasutamisega kaasneva saaste tõttu paikneb Maailmapanga 2007. aasta uuringu kohaselt Hiinas maailma kahekümnest kõige saastatumast linnast kuusteist. 

Samas on Hiina juba praegu maailma suurim päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite tootja ning ligi 10% riigi energiavajadusest kaetakse taastuv- ja tuumaenergiaga. Hiina tegutseb taastuvenergia osakaalu suurendamise ning keskkonnasäästlikuma energiakasutuse nimel, kuid seda omas tempos ja omal viisil.

Hiina rahvusvaheline tõus ning kasvav poliitiline ja majanduslik domineerimine toetub suures osas odaval söel toodetavale energiale. Hiina on saamas supervõimuks, riigi majandus kahekordistub vähemalt iga kümne aasta järel ning sellega kasvab ka riigi mõjuvõim. Juhtkond ei muuda tõenäoliselt edu toonud majanduse valemit enne kui see peaks tõepoolest hädavajalikuks osutuma. 

2009. aasta lõpus Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimakonverentsi peamise läbikukutajana süüdistavad arenenud riigid Hiinat, kuivõrd riigi esindajad keeldusid kokku leppimast CO2 emissiooni vähendamise konkreetsete numbrite osas.

Arenevate riikide bloki, mille üheks põhiliseks eestkõnelejaks ollakse, peamiseks argumendiks on nende riikide õigus saastamisele ja majandussektori arengule nagu selle protsessi läbi teinud arenenud riikidel kunagi. Samas ei saa väita, et maailma suuruselt teine majandus ei astu samme CO2 emissiooni vähendamise ning kliimasoojenemise vastu. Hiina väitel on riigis kehtestatud ühe lapse poliitika tagajärjel ennetatud 400 miljoni elaniku sündi (pea 300 korda rohkem kui Eestis elanikke). See võrdub umbes viiendikuga kogu riigi energiatootmisega seotud CO2 emissioonist. Kuidas saaks sellele vastu vaielda?

Hiina kui äärmiselt suure pindala ja väga erinevate pinnavormidega riik peab juba praegu võitlema arvatavalt kliima soojenemise tõttu tekkinud probleemidega. Merevee taseme tõus on tekitanud Hiina madalatel, kuid viljakatel rannikualadel palju üleujutusi, esinenud on ebaharilikult palju ja tugevaid torme, mis on hävitanud riigi jaoks olulist saaki ja infrastruktuuri. Teised piirkonnad jällegi kannatavad haruldaselt  väheste sademete tõttu veepuuduses. Näiteks Hiina kõige lõunapoolsem provints Yunnan vaevleb aastakümnete tõsisema põua käes ning Sise-Mongoolia ja teised läänepoolsed provintsid võitlevad aga kõrbe pealetungiga, mis läheb riigile igal aastal majandusaktiivsuse kahanemise näol maksma üle 50 miljardi jüääni.

Ülikiire majanduskasv ja linnastuv ühiskond kasvatavad Hiinas energiatarbimist ca 15% võrra aastas. Selline kasvukiirus kahekordistab energiatarbimise kuue aastaga ning neljakordistab aastaks 2020. Linnastumisega kaasneb ka sissetulekute- ja elatustaseme kasv. Aktiivselt areneb uus nähtus, keskklass, mis püüdleb lääneliku elustandardi poole soetades suurema elamispinna, auto ning muid luksuskaupu. See tähendab aga omakorda suuremat energiakulu elaniku kohta ning linnade suuremat saastamist.

Kuigi Hiina on juba hetkel maailma suurim CO2 emiteerija, jääb vastav näitaja ühe elaniku kohta kaugele maha arenenud riikidest. 2006. aastal oldi vastavas nimekirjas 99. kohal, vahe USAga, mis asub nimekirja tipus, oli viiekordne. Elatustaseme ning majanduse kasvades liigub Hiina ilmselt nimekirjas ülikiiresti ettepoole.

Hiina enda andmetel elas 2006. aastal pea pool linnaelanikest piirkondades, kus õhukvaliteet jäi alla taseme, millest allpool on hingamisteede kahjustuste teke tõenäoline. Rahvavabariigi pealinnas Pekingis ulatuvad õhukvaliteedi parandamiseks tehtud kulutused mitme protsendini piirkonna kogutoodangust. Surve õhusaaste vähendamiseks on suur. Energiatarbimise kasvades võib üheks lahenduseks olla taastuvenergia kasutamine.

Hiina kaks peamist eesmärki keskkonna ja energia vallas on tõsta mittefossiilsetest allikatest toodetava energia osakaal 15%ni kogu riigi primaarsest energiatarbimisest ning ühtlasi vähendada aastaks 2020 CO2 emissiooni intensiivsust (CO2 emissioon ühe SKP ühiku kohta) võrreldes 2005. aastaga 40-45% võrra. Lisaks tegeletakse aktiivselt söetehnoloogia efektiivsemaks muutmisega ning uuritakse  uute energiaallikate kasutusvõimalusi.

Suurimateks energiaallikateks on Hiinas hetkel kivisüsi ning nafta. Nendest saadakse kokku umbes 90%  kogu riigis tarbitavast energiast. Hüdroenergia moodustab 6% ning tuuma- ja muud liiki taastuvenergia ülejäänud osa riigis kasutusel olevast energiast. Viimasel aastakümnel on oluliselt suurendatud investeeringuid taastuvenergia tootmise arendamisse ning see on ka oluline osa Hiina valitsuse abipaketis. Üsna suur osatähtsus on hüdroenergial, mida toodab kümneid tuhandeid generaatoreid Hiina veekogudel, sh maailma suurim Kolme Oru Tamm, mille ehitamist alustati juba eelmise sajandi lõpul, kuid täisvõimsusel hakkab see tööle alles 2011. aastal.

Lisaks sellele on asutud hoogsalt edendama tuuleenergia tootmist, mille puhul saab maksimaalselt ära kasutada riigi suurt pindala ning pikka rannajoont. Hiina oli 2009. aasta lõpus USA järel suuruselt teine tuuleenergia tootja ning on juba saavutanud tuulegeneraatorite tootmisel juhtiva positsiooni Taani, Saksamaa, Hispaania ja USA ees. Ka päikesepaneelide tootmises on Hiina hetkel juhtival positsioonil, kuigi nendest saadav energia ei ole hoolimata subsiidiumite rakendamisest omandanud veel olulist osakaalu. Kuid kui ettevõtted suudavad tulevikus pakkuda madala hinnaga töökindlaid päikesepaneele, võib nende kasutamine tulevikus märgatavalt hoogustuda. 

Kuid taastuvenergia tootmine pole odav. Hoolimata masstootmisega kaasnevast kulude alanemisest on näiteks tuuleenergia siiski 20-40% ning päikeseenergia lausa üle kahe korra kallim kui söest saadav energia, mistõttu katab suurema osa lähituleviku energiatarbimise ülikiirest kasvust siiski kivisöest saadav energia ning kogu maailm peab koos Hiinaga veel mõnda aega tegelema söepõletamisest ja – kaevandamisest tekkivate keskkonnaprobleemidega.

Hiina ja taastuvenergia tootmisega on kasvava tähtsuse omandanud muldmetallid. Tegemist on kaevandatava maavaraga, mis on hetkel asendamatu kõrgtehnoloogia, näiteks tuulegeneraatorid või hübriidautod, tootmisel.

Muldmetallide nõudlus on pelgalt viimasel aastakümnel kasvanud kolmekordseks. Hiina maapõues on hinnanguliselt pea 60% maailma vastavatest varudest ning seal kaevandatakse 97% pakkumises olevatest muldmetallidest. Mõistes oma eelist, on võimud asunud piirama nende varade kaevandamist ning eksporti. Hiina on arusaadavalt huvitatud kõrgtehnoloogilise tootmise arendamisest riigis sees, mistõttu püütakse piirata muldmetallide väljavedu ning selle asemel soodustada maaki kasutava kõrgtehnoloogilise tööstuse riikitoomist. Uute tehnoloogiate arendamiseks tehakse koostööd erinevate riikidega, teisalt investeeritakse suuri summasid kohaliku energiaturu arendamiseks.

Hiinas tootes saavad firmad kasu kiirestiarenevast ja ülisuurest Hiina turust ning võidavad ühtlasi kulude kokkuhoiult.

Hiina kiiresti kasvav energiatarbimise turg pakub potentsiaalsetele tootjatele tulevikus märgatavat turu- ja tulude kasvu. Elektrivõrgu arendamiseks panustas valitsus pelgalt 2009. aastal 45 miljardit dollarit, samas jätkavad ka riigi omanduses olevad pangad taoliste projektide heldet finantseerimist.

Energiafirmadele on sätestatud nõuded kasutamaks rohkem taastuvenergiat ning tarbijatele määratakse subsiidiume päikesepatareidel põhineva energia kasutamise eest. Arenenud turgudel on energiafirmad sageli dilemma ees, kas osta uut ja võrdlemisi kallist taastuvenergia tootmise vahendeid või kasutada juba valmis ehitatud ning kinni makstud fossiilsetel kütustel põhinevaid energiatootmise tehaseid. Samas Hiinas on turg nii kiiresti arenemas, et firmad peavad niikuinii ehitama uusi tehaseid, mistõttu otsustatakse sageli alternatiivenergia, eriti tuule- ja tuumaenergia kasuks, mille hind on aina konkurentsivõimelisem. Suur turg võimaldab tootjate jaoks ühtlasi ka mastaabiefekti, see tähendab et suurte koguste tootmine on üldiselt efektiivsem ning võimaldab ühiku tootmiskulusid kokku hoida ning kokkuvõttes suuremat kasumit teenida. Sarnaselt teiste sektoritega on energiasektoris Hiina oluliseks konkurentsieeliseks veel mõnda aega madalad tööjõukulud.

Hiina peab saaste ning kliimasoojenemise tagajärjel tekkivate probleemidega võitlemiseks panustama juba praegu üsna palju. Vajadus kindlustada arenevat majandust piisava energiavaruga  ja teisalt vajadus vähendada elukeskkonna saastatust, on peamised põhjused miks Hiina võimud tegelevad muude võimaluste kõrval ka edaspidi suhteliselt aktiivselt uute, sealhulgas taastuvate energiatootmise lahenduste leidmisega. Veelgi enam, kaugel ei pruugi olla aeg, mil arenenud riigid sõltuvad taastuvenergia tootmisel Hiinas toodetud tehnikast ning materjalidest.