Andrus Ossip: turvaturul "uutmoodi" stateegia

Aeg, mil ehitusturul võideti hankeid ükskõik kui madala hinnaga, peaasi, et oleks tööd ja tekiks mingi rahavoog, ei olnudki nii ammu. Täna valitseb sarnane situatsioon turvateenuste turul. Vahe on vaid selles, et turvaturul  ei kasutata nii palju alltöövõttu: teisele firmale pole võimalik enese finantsseisu parandamiseks tehtud töö eest maksmata jätta ja oma töötajaile tuleb palk kindlasti välja maksta, olgu see siis kas või kehtiv riiklik miinimum ja hilinemisega.

Turvaturg on olnud juba kaks aastat järjest languses: 2009. aastal langes turg 20 protsenti . 2010. aasta ametlikud numbrid selguvad küll aprillis, kuid juba täna võib öelda, et möödunud aasta langus jääb 10–15 protsendi vahele. Ja sellest ei saa järeldada, et elu meie ümber oleks turvalisemaks muutunud – või et me ei vajagi enam eelkõige oma varale kaitset. Miks on turg jätkuvalt languses?

Hing “turvaliselt” kinni!Masu on toonud turule mitmeid vanu ja uusi tegijaid, kelle ühine joon on “uutmoodi” strateegia, mille nurgakiviks on miinimumpalgaga töötajad ja teenuse väga odav hind kliendile – mis kohati on langenud 2003. ja 2004. aasta tasemele.Samas on seitsme-kaheksa aasta taguse ajaga võrreldes muutunud teenuse pakkuja jaoks olukord väga oluliselt. Näiteks on lisandunud  tervisenõuded turvatöötajatele, muudetud haigusepäevade tasustamist, suurendatud töötuskindlustusmakseid jne jne – millest kõigest tekib ettevõtjaile olulisi lisakulutusi.

Unustage aga hetkeks muu –ainuüksi miinimumpalk on võrreldes aastaga 2003 tõusnud kahekordseks. Sellele vaatamata väidavad „uutmoodi“ teenuse pakkujad, et kõik pakutav on jätkuvalt kvaliteetne ning mis põhiline, ka turvaline. Samasugused trendid on ka ehituses. Kui vahepeal tundus, et ka ehituses on võimalik maksta arvega, siis nüüd on kuulu järgi väiksemate tööde puhul sulas arveldamine muutunud taas „trendikaks“.

Turvaettevõtete Liit, mis koondab kõiki turu suuremaid tegijaid, sh ka neidsamu uusi ja vanu, oli üks väheseid erialaliitusid, mis oli selgelt vastu 2011. aastaks miinimumpalga tõstmisele. Põhjus on lihtne – suures osas turvaettevõtetes on väga  oluline osa töötajaist tööl just miinimumpalga eest. Kui G4S-is jääb miinimumpalgaga töötajate arv alla kümne protsendi töötajate koguarvust, siis näiteks rahvusvaheline, meie turul suuruselt kolmas ettevõte ei julgenud seda numbrit isegi avalikustada.

Turvaturul on väga palju erineva sisu, kvalifikatsiooninõuete ning raskusastmega töökohti: vastavalt sellele on töötajail ka oskused ning vastavalt sellele ka tasu. On selge, et kogu ühiskonnale on siiski lõpuks parem, et need töökohad on sellele vaatamata olemas – miinimumpalga tõstmine võib ju tõsta inimese palka – kuid võib ka kaotada töökoha... Nagu ka igas teises valdkonnas, peab klient teenust ostes ise otsustama, missugust teenust ta tahab, kui palju on nõus panustama ning ka seda, kas ta saab ikka kvaliteetse ja soovitud teenuse. Kas töötaja, kes peab täitma kokkulepitud vastutusrikkaid ülesandeid, on ka motiveeritud ja suuteline kõike lubatut tegema.

Üldise majanduse elavnemise kontekstis tähendab kõik see turvaturu jaoks ühtlasi ka tööjõupuudust – nii nagu täna napib töötajaid ehitusturul, tekib töötajate puudus turvasektoris hiljemalt aasta lõpuks.

Esimesi märke tööjõupuudusest on näha juba praegu. Turumajanduse paratamatuseks on konjunktuursed probleemid: on töökäsi – pole tööd, on tööd – pole töökäsi. Kuna turvaturgu iseloomustab üks madalamaid keskmisi palku erinevate sektorite seas üldse, on selge, et majanduse elavnemisel ei lase suurem töötajate puudus end kaua oodata.

Hind tagab võime teenust osutadaKlient, kellele on kõige tähtsam ja peaaegu ainuke turvateenuseid pakkuva ettevõtte valikukriteerium võimalikult odav hind, mida talle ka lepingu sõlmimise hetkel pakutakse, seisab ühel hetkel silmitsi hinnatõusu või ka tõenäoliselt teenusepakkuja pankrotiga. Paraku ei saa head ja usaldusväärset teenust pakkuda liiga väikse raha eest. Rõhutan – mõistlik ja õiglane hind sisaldab endas ka garantiid ja teenusepakkuja võimekust reaalselt teenust osutada.

Loomulikult on ka turvateenuste turul oma faciod, kes hinda muudkui allapoole pressivad – ükskõik missuguse hinnaga ettevõtte enda jaoks. On loogiline, et see viib olukorrani, kus klient ei mõistagi, missugune on teenuse õiglane ja mõistlik hind. Hind, mis tagab ka kvaliteetse teenuse ning garantiid, mida peaks üks turvafirma andma. Kuid mündil on alati ka teine külg – küsitluste järgi tajub enamik inimesi turvateenust kui väga kallist teenust, mida ei ole juba aastaid saanud endale lubada.

Turvateenuseid pakkuv ettevõte peaks aga olema suuteline tagama kliendi kaitstuse, mitte vastupidi. Mitmed märgid näitavad, et täna on turvaturul ettevõtteid, kes ei saa majanduslikult hakkama. Näiteks on masu-aastail lisandunud turvapatrullide arv hakanud vähenema. Kui seni müüdi klientidele odavat teenust, siis täna ettevõtted lihtsalt lahkuvad teatud piirkondadest, jätmata kliendile isegi õigust nuriseda – sa saad seda, mille eest oled maksnud (või ei saa seda, mille eest sa ei ole maksnud).

Õnneks ei ole segastele aegadele vaatamata turvateenuste sektori poolt vaadates riigi üldine julgeolek palju kannatanud. G4S statistika ütleb, et kuigi on märgata mõningast kasvu poevarguste osas, siis eraisikute sektoris on vähemalt G4S valve all olevatele klientidele sissemurdmiste arv  jätkuvalt vähenenud.

Märkimisväärset riski kasvu võis aga täheldada ärikliendi sektoris, mis on ka kindlasti sektor, mis masu tingimustes on rohkem oma turvalisuse latti alla lasknud. On suur vahe näilise ja tegeliku turvalisuse vahel. Me peaksime eelistama ikka viimast.

Autor: Villy Paimets, Andrus Ossip