Majandus vajab muutusi

Äsjaseid valimistulemusi võib kommenteerida mitmeti. Kui teha seda muutuste lubamise skaalal, on ühes otsas reformierakond, mille juhid soovivad jätkata oma väidetavalt eduka majanduspoliitikaga ja teises otsas sotsid, kes kutsusid üles muutustele ja isegi uuele algusele.

Ka IRL ja Keskerakond on pigem muutuste poolt kui vastu. Seega kaks kolmandikku valijad eelistasid pigem muutusi. Miks on vaja Eesti majanduspoliitikas muutusi? Esiteks on muutunud suurriikide ja rahvusvaheline majanduspoliitika, teiseks Eesti viletsad majandustulemused viimases kriisis.

Liberaalid usuvad ettevõtjate ja tarbijate ratsionaalsesse käitumisse, mis peab tagama ka majanduse efektiivsuse. Laissez faire (e.k. laske teha, lase olla) juhtmõtte kohaselt on majanduskriiside põhjuseks riikide liigne sekkumine majandusse, sest see piirab majandusvabadusi ja turu iseregulatsioonivõimet.

Kuid sellest hoolimata sai reformierakond suurima häältesaagi. Kuid see pole siiski rahva ja isegi mitte valijate enamuse mandaat jätkata vana majanduspoliitikaga. Reformierakonna majanduspoliitika vigade tõttu kriisi ajal on Eestist kujundanud äriühiskond, kus on väga suured lõhed rikaste ja vaeste vahel, sotsiaalne õiglus ja sidusus aga vähenenud, mis on omakorda pingestanud ühiskonna toimimist ja isegi suurendanud julgeolekuriske.

Nüüd on Andrus Ansip lubanud teha Eestist jõuka Põhjala riigi, mis väärtustab inimeste vabadusi ja soosib madalaid makse (Äripäev, 3.03.2011). Paraku on Põhjamaade võrdsust soosiv ja egalitaarne ühiskonna ja majanduse juhtimise mudel kardinaalselt erinev Eesti liberaalelitaarsest ühiskonnamudelist. Pigem on reformierakond tegelikkuses eitanud kategooriliselt Skandinaaviamaades levinud partnerlusühiskonna, nn. konsesnsuskapitalismi põhimõtteid ning püüdnud mööda hiilida solidaarsusest ning sotsiaalsest vastutusest vaesemate ühiskonnaliikmete ees. Välisinvesteeringud lähevad üha rohkem aga nendesse riikidesse, kus on kvalifitseeritud tööjõud ja palju sotsiaalset kapitali. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse haridusele, arstiabile, sotsiaalabile jms. Lootus, et vaesemate inimeste probleeme hakatakse lahendama erasektoris rikaste ettevõtjate annetuste ja heategevuse kaudu, pole senini isegi majanduslikelt headel aastatel leidnud kinnitust.

Samas on kõigil Eesti kodanikel Põhiseadusega sätestatud õigustatud ootus, et riik ka vaesemaid kaitseks, tagaks nende julgeoleku ja õigused ka majanduskriisi tingimustes. Kui aga riik oma elanikke ei aita ning seab äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale reakodanike huvidest, siis pole ju kodanikel riiki vaja. Riik on loodud aga kodanike, mitte erafirmade poolt. Eraettevõtjad, eriti veel välismaalased, ei hakka mitte kunagi riigi suveräänsust kaitsma, nad kolivad oma tegevuse lihtsalt mujale, kus on turvalisem ja ökonoomsem tegutseda.

Sellepärast peaks uus valitsus olema senisest laiema ideoloogilise kandepinnaga. Eesti paremale kreenis olevat majanduspoliitikat suudaksid tasakaalustada praegu kõige paremini sotsiaaldemokraadid. Aasta- paari pärast võiks aga tulla kõne alla ka rahvus-konservatiivse IRL, sotside ja Keskerakonna koalitsioon.

Kui maailma juhtivad riigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud pankade ning suureettevõtete tegevust riiklike meetmetega ohjama, ettevõtlust stimuleerima ning lahendama sotsiaal- ja regionaalprobleeme, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideest, et turg ja euro lahendavad ka töötuse ja teised sotsiaalsed probleemid. Eesti kõik eluvaldkonnad ja piirkonnad, ka väikeettevõtjad ja kodanikeühendused vajavad suurt tähelepanu, ennekõike aga töötajad kui Eesti majanduse suurim potentsiaal.

Eesti vajab terviklikku abinõude paketti majanduskriisi ületamiseks ja uuele arenguteele suundumiseks.