Itaalia kui võimalik euroala kirstunael

03. mai 2011, 08:18

Äsja maailmas levinud majanduskriis on meid kõiki pannud oma rahakottidesse vaatama. Samas peame nüüdses postindustriaalses ühiskonnas solidaarselt silma peal hoidma ka teiste rahakottidel, eriti riikide tasandil. Ning seal on olukord keeruline.

Euroopa Liidu kontekstis, kus üks on kõigi ja kõik ühe eest väljas, tingivad kollektiivne vastutus ja kohustused nõude oma rahaasjad korras hoida. Viimastel aegadel on riikidel üles kerkinud probleemid võlgadega, on lõhkenud nii-öelda finantsmullid, mis tingitud liigsest võlgu elamisest. Eriti ilmekad näited on Kreeka, Iirimaa ja nüüdsest ka Portugal, kes kõik on reaalselt teiste riikide abirahasid vajavad. Õnneks pole need riigid olnud nii suured, et maailmamajandust krahhi äärele viia, aga hirmu on sellest tekkinud küll ja veel. Mis aga juhtuks, kui tõesti üks suur riik, näiteks Itaalia, muutuks maksujõuetuks ja oleks pankrotis?

Kas Euroopa suudab ka Itaalia- suuruse riigi päästmise üle elada? Selles kahtlen ma sügavalt. Itaalia valimine näiteks pole juhus. Peamine põhjus Itaaliast rääkida on just selles, et temast ei räägita. Portugal sai hiljuti kolmandaks riigiks, kes hapust seisust tingituna vastavatelt institutsioonidelt finantsabi küsis. SKP näitajate poolest on selge, miks Portugal raskustesse sattus - välisvõla maht ligi 250% SKP kohta, samas Iirimaal on(oli) see näitaja ligi 1200%, mis on konkurentsitu liider maailmas. Hispaania number on umbes 160%, aga Itaalial, kellest väga ei räägita, 130% juures.

Samas tuleb teha vahet riigivõlal ja välisvõlal. Riigivõla moodustavad sisuliselt kõik üksused riigi siseselt ja välisvõlg on riigi kõigi erinevate üksuste poolt väljastpoolt laenatud "võõras raha". Euroopa Liidus samas on see laenamine veidi teistmoodi käsitlemist vajav. Fakt on, et suurimad laenajad on suured riigid ja see on ka loogiline, et Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa lõviosa sellest moodustavad. Probleem on pigem sellest, et suurimad laenajad ei pruugi olla ise suurimad laenuvõtjad. Palju laenu võtavad hoopis väiksemad riigid, Itaalia puhul on väiksus muidugi liialdav väide, sama lugu on Hispaaniaga. Mõlemad riigid on võrreldava võlakoormaga, mis ületab tublisti triljoni euro piiri. Itaalia puhul väärib mainimist number üle 500 miljardi euro võlga Prantsusmaale, mis moodustab ligi 20% Prantsusmaa SKPst.

Mulle teeb muret fakt, et Euroopa Liit tahab olla ja saada aina ühtsemaks institutsiooniks, aga iga kord, kui tekib küsimus raha üle, ei meeldi suurematel riikidel rohkem maksta (tegelikkuses on numbrite vahe proportsionaalsuses kinni) ja nüüdses olukorras, kui osad riigid ei suuda üldse maksta, suureneb pahameel veelgi. Kuidas saab nii suurt institutsiooni üldse elus hoida eelarvega, mille maht ei suudaks isegi Portugali võlakriisist päästa? Lisaraha leitakse hammaste krigisemise saatel. Itaalia püsib pinnal heade majandustulemustega, mis tasakaalustab küll suure laenamise, aga mis juhtub, kui peaks veel mingi mull lõhkema? Kas Euroopa suudab ka Itaalia suuruse riigi päästmise üle elada? Selles kahtlen ma tugevalt. Abipakettidest rääkides on lisaks mainitud vastuseisule jalus ka mitmeid kohtuasju, mis õõnestavad Euroopa jurisdiktsiooni päris tuntavalt. Tekib tunne, et ajal, mil kõige rohkem peaks kokku hoidma, tehakse vastupidist. Ja lõhe Euroopa Liidus suureneb.

Küsimus on "Mida teha?" ja sellele vastata on keeruline. Minu arvates sai Euroopa Liit oma ehmatuse kätte ja ma tõesti loodan, et kriisi järelkajad on nüüdseks taandumas, et rohkem selliseid abipakette looma ei pea. Siiski leian, et ellu tuleks viia reforme, mis seaks Euroopa Liidu riikidele finantsvahendite valimisel rangemad piirid. Võlavõimenduses elamine on loomulikult tore ja mõnes mõttes ka otsetee rikkuseni, aga võlamajandusega kaasnevad teatud riskid, mida viimane kriis ka näitas.

Viimane majanduskriis on selles mõttes ainulaadne, et nüüdseks elab valdav osa maailmast monetaarses ühiskonnas, kus rahapoliitika toetab võlguvõtmist. Ettevõtlus ja investeerimine toimivadki võlavõimendusel ja see on ka õige tee, aga tõsiselt tuleks riikides üle maailma, eriti just Euroopa Liidus, kuhu kuulub ka Eesti, piirata mõttetute raiskavate otsuste ja n-ö tarbimislaenude maailmas elamist. Alati pole nii, et midagi on tarvis, raha pole, võtan laenu.

Tuleb teha tööd, leida õiged lahendused ja süsteemid rahapoliitika elluviimisel, sest kriisid hakkavad tulevikus nii või naa olema aina suuremad ja keerulisemad kuna maailmamajandus on aina kasvav organism.


 

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    08. May 2011, 12:01
    Otsi:

    Ava täpsem otsing