Itaalia kui võimalik euroala kirstunael

Mulle teeb muret fakt, et Euroopa Liit tahab olla ja saada aina ühtsemaks institutsiooniks, aga iga kord, kui tekib küsimus raha üle, ei meeldi suurematel riikidel rohkem maksta (tegelikkuses on numbrite vahe proportsionaalsuses kinni) ja nüüdses olukorras, kui osad riigid ei suuda üldse maksta, suureneb pahameel veelgi. Kuidas saab nii suurt institutsiooni üldse elus hoida eelarvega, mille maht ei suudaks isegi Portugali võlakriisist päästa? Lisaraha leitakse hammaste krigisemise saatel. Itaalia püsib pinnal heade majandustulemustega, mis tasakaalustab küll suure laenamise, aga mis juhtub, kui peaks veel mingi mull lõhkema? Kas Euroopa suudab ka Itaalia suuruse riigi päästmise üle elada? Selles kahtlen ma tugevalt. Abipakettidest rääkides on lisaks mainitud vastuseisule jalus ka mitmeid kohtuasju, mis õõnestavad Euroopa jurisdiktsiooni päris tuntavalt. Tekib tunne, et ajal, mil kõige rohkem peaks kokku hoidma, tehakse vastupidist. Ja lõhe Euroopa Liidus suureneb.

Küsimus on "Mida teha?" ja sellele vastata on keeruline. Minu arvates sai Euroopa Liit oma ehmatuse kätte ja ma tõesti loodan, et kriisi järelkajad on nüüdseks taandumas, et rohkem selliseid abipakette looma ei pea. Siiski leian, et ellu tuleks viia reforme, mis seaks Euroopa Liidu riikidele finantsvahendite valimisel rangemad piirid. Võlavõimenduses elamine on loomulikult tore ja mõnes mõttes ka otsetee rikkuseni, aga võlamajandusega kaasnevad teatud riskid, mida viimane kriis ka näitas.

Viimane majanduskriis on selles mõttes ainulaadne, et nüüdseks elab valdav osa maailmast monetaarses ühiskonnas, kus rahapoliitika toetab võlguvõtmist. Ettevõtlus ja investeerimine toimivadki võlavõimendusel ja see on ka õige tee, aga tõsiselt tuleks riikides üle maailma, eriti just Euroopa Liidus, kuhu kuulub ka Eesti, piirata mõttetute raiskavate otsuste ja n-ö tarbimislaenude maailmas elamist. Alati pole nii, et midagi on tarvis, raha pole, võtan laenu.

Tuleb teha tööd, leida õiged lahendused ja süsteemid rahapoliitika elluviimisel, sest kriisid hakkavad tulevikus nii või naa olema aina suuremad ja keerulisemad kuna maailmamajandus on aina kasvav organism.