EL huvides on Venemaa liitumine WTO-ga

Venemaa liitumisest WTO-ga on huvitatud paljud riigid. Nende hulgas Ameerika ja Saksamaa. Lähinaabritest kindlasti Soome. Euroopa Liidu ettevõtted jäävad tänu Venemaa mittekuuluvusele WTO-sse ilma 600 miljonist eurost aastas. Venemaa liitumisel avaneks suur turg kogu maailmale. Väheneksid või kaoksid  erinevad tariifid, kvoodid, tollimaksud. 

Venemaa turule saaksid siseneda väga erinevad ettevõtted ja harud.  Võidaksid kergetööstussektor, telekomid, välismaised pangad, kindlustusettevõtted. Kui hetkel on uks lahti paljudes harudes vaid 15% ettevõtetest, siis Venemaa liitumisel tõuseks see protsent 50-le. Autotööstuses on hetkel imporditariif alates 30 %, liitumisel tuleks kärpida see 15%-le. Eesti poolt võib näiteks tuua raudteetariifide hinna ühtlustamise Venemaa poolt, seda Euroopa Komisjoni survel. Varem kehtis Eestile kõrgem tariif kui näiteks meie naabrile Lätile. Soome kasutab  suhetes Venemaaga ära samuti kõiki võimalusi, kuid takistuseks on siiski ümarpuidu väljaveole kehtestatud piirangud. Üks oluline liitumistingimus on kindlasti Venemaa jaoks puidutollidest loobumine. Sellega võidaksid paljud Soome, Rootsi ja Eesti metsatööstused.Eesti jaoks tähendaks see väga hea hinnaga metsamaterjali importimist, mida on vaja paberitööstustel. Venemaa on lubanud eksporditollid järk-järgult peale WTO-ga liitumist kaotada. Vladimir Putin on avaldanud lootust ja arvamust, et Venemaa võiks saada WTO-sse juba 2011 aastal, samuti peab seda aja küsimuseks Medvedev.  Saksa kantsler Angela Merkel on ajakirjanduses avaldanud, et Venemaa oleks WTO jaoks tähtis liige. Obama on juba meedias välja käinud lause, et Venemaa kuulub WTO-sse ja Ameerika toetab teda sammudes, mida selleks vaja astuda. . 2010 aasta detsembrikuus andis Euroopa Liit ametliku heakskiidu Venemaale liitumaks WTO-ga. Moskva andis  lubaduse vähendada eksporttolle ja raudtee transiiditasusid.

WTO tippkohtumistel  on selgeks saanud, et Venemaaga liitumist takistavad väga mitmed probleemid. Laias laastus võib need jagada Venemaa sisesteks – ja Venemaa välisteks probleemideks. Probleemide põhjuseid võib otsida loomulikult juba ajaloost.  Venemaa on püüdnud alati olla võimas mängija rahvusvahelises süsteemis ja omab selle tõttu endale küllaltki omaks saanud hoiakut. 

Venemaa toonitab kohtumistel pidevalt viisavabaduse küsimust ja peab seda üheks tähtsaimaks teemaks. Ettevõtjad näevad seda korruptsiooni ja bürokraatia kõrval ühe tõsiseima probleemina.  Euroopa Liit ei ole valmis sellel teemal kuupäevi arutama ega kindlat seisukohta võtma, vaid näeb võimalust selle probleemi nö. Kaardistamiseks.  Kui Euroopa Liidu maad on toetanud Venemaa püüdlusi oma majanduse arendamiseks ja moderniseerimiseks, siis teiselt poolt heidetakse Venemaale ette inimõiguste rikkumist ja raskusi õigusriigiks saamisel.  Euroopa Liit tahab näha viisavabaduse vastu Venemaa üldise ärikeskkonna tugevat reformimist. Moskva on jällegi huvitatud  Venemaa jaoks olulistes valdkondades Lääne oskusteabest ja investeeringutest.  Olukord Euroopa Liidus ei ole kaugeltki selline, et Euroopa Liidu maad oleks valmis Venemaa jaoks viisavabadust kaotama, mida esimene oleks nõus Euroopa Liidu maade jaoks tegema ja neid võõrustama. Hetkel on olukord selline, et Venemaa  peaks muutma oma majandust avatumaks ja ühiskonda demokraatlikumaks.

Kuid on see piisav?  Arvatakse, et Venemaa ei ole valmis efektiivselt WTO reeglite raamistikus opereerima. Põhilised majandusteooriad räägivad, et liitumine on Venemaale kasulik ja samuti kinnitavad nad, et peagi peaks liitumine aset leidma. Teiselt poolt tundub Venemaa nn. „Status Quo“ nii paigalseisev, et ilma tõsise majandusliku reformimiseta tundub muutumine küllaltki võimatu.  Lääs tajub, et Venemaa astub üle rahvusvahelises õiguses kehtivatest reeglitest või  ta võib seda kergesti teha. Isegi kui selle väitmiseks ei ole õiguslikku alust. Venemaa valitsus peab mõistma WTO konsensuse-põhilisi organisatsiooni tõdesid,  aga vähem tähtis ei ole ka Venemaal tegutsev ärisektor.  Ärisektor Venemaal ei pruugi hakatagi rakendama oma välispartneritega ausat ja võrdset äri.  Venemaa ühiskonnas valitseb küllaltki protektsionistlik mõtlemine. Kohalikud ettevõtjad, ärimehed (suurimad alumiiniumi – ja autotootjad, tootmisettevõtted), kellele riik üritab vastu tulla, kasu saavad poliitikud ja endised Nõukogude aegsed juhid  on liitumise vastu ja soovivad kaitsta end konkurentsi eest.  Siiski tehakse otsused läbirääkimistel  ja Venemaal on samuti nagu mujalgi, ka liberaalsete vaadetega grupid.  Siiski  on probleeme  mitmeid ja mitmetel tasanditel.

Venemaa majandus ei ole kaugeltki mitte vabalt ja tõrgeteta toimiv turumajandus. Kaubandusega seotud määrused on segased ja muutuvad, süsteemis puudub läbipaistvus ja stabiilsus. Tugevasti lokkab korruptsioon ja kuritegevus ning omaks ei ole võetud rahvusvahelisele kaubandusele omaseid norme, määruseid, sertifikatsioone ja standardeid. Organiseeritud kuritegevus konkureerib kohati majanduses  riigiga ja vahel peab isegi  riigi funktsioone, valitsuse tõkestused ja seadused on nõrgad ja ei toimi. Kuna Venemaa on olnud nii eraldatud muust maailmast, on ta nagu omamoodi suur perifeeria.Igasugused muutused toimuvad väga visalt ja Venemaa ei pinguta ka just ülemäära palju erinevate muutuste läbiviimiseks.

Üks põhilisi takistusi ja Venemaale vastu seisjaid on Gruusia. Põhjuseks  Vene Föderatsiooni ja Gruusia Vabariigi vaheline konflikt. Gruusia esitas ka Venemaa vastu hagi ÜRO rahvusvahelisse Kohtusse, süüdistades Venemaad lisaks viimasle konfliktile ka aastakümnete jooksul toime pandud inimõiguste rikkumistes, hagi lükati tagasi. Venemaa ja Gruusia läbirääkimised küll katkevad ja siis jälle jätkuvad.

Kui kõigepealt oli Gruusia täiesti vastu Venemaa liitumisega WTO-sse, siis varsti hakati otsima võimalusi kompromissi saavutamiseks.  Venemaa ründas Gruusiat aastal 2008 ning  siiani on põhiliseks vaidlusaluseks Gruusia separaatlikud provintsid. Üks lahendusvariant oleks selles, et Gruusia loobub oma separaatlike provintside kontrollimise soovist ja samas tähendab see ka seda, et Venemaa loobub Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kui iseseisvate riikide käsitlemisest. Siis peaks kaduma ka piiridelt Vene piirivalvurid ja need peaks asendama Euroopa Liidu või mõne teise rahvusvahelise organisatsioooni esindajad. Läbirääkimised käivad.

Seda enam,  et seoses Venemaa liitumissooviga on päevakorda tõusnud ka Gruusia jaoks tähtsad ekspordiküsimused.  2006 aastal keelas Venemaa Gruusia veinide sisseveo, samuti venelaste armastatud Borjomi vee sisseveo. Nüüd on veinide lubamine Venemaale jälle päevakorras ja Venelased ei ole küll asjast liialt vaimustuses, aga andsid mõista, et sellisel juhul tuleb määrata veinide kvaliteedile veelgi rangem kontroll kui enne.

Tähtis Venemaa liitumisel on asjaolu, et WTO on maailmas esimene rahvusvaheline organisatsioon, kellele liikmesriigid on andnud võimu vaadata kaugemale üksikute riikide huvidest ning neid isegi maha suruda.

Venemaa  on suuruselt Euroopa Liidu kolmas kaubanduspartner. Euroopa Liit on Venemaa jaoks suurim turg ja investor.   Ühelt poolt võiks arvata, et  kuna läbirääkimised on kestnud nii pikka aega, kestavad nad ka edasi. Teiselt poolt tundub,  et kuna läbirääkimised on kestnud nõnda  kaua, hakkavadki need  lõpule jõudma ja Venemaa, kui suurim liitumata majandus, liitubki lõpuks WTO-ga. Kõigi WTO riikide jaoks on tähtis asjaolu, kas Venemaa suudaks  toimetada WTO reeglite raamistikus ning teha seda efektiivselt ja kas nad üldse tahavadki  seda teha. WTO-ga liitumine on tähtis majanduslik ja poliitiline küsimus, millele jääme ootama lahendust.