Aga kui oleks Põhjamaade kroon?

Ajal, kui ühelt poolt räägitakse, et Kreeka päästmine on vältimatu, ning teisalt ennustatakse eurotsooni lagunemisest, ei kuule eristuvaid ettepanekuid.

Äripäeva meelest tasub kaaluda sama radikaalseid mõtteid. Miks mitte luua pikemat perspektiivi silmas pidades midagi uut? Näiteks Põhjamaade kroon, mis kehtiks ühiselt Taanis, Norras, Rootsis ning ka Soomes ja Eestis, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Tugeva ühisraha idee võiks pikemas plaanis laiendada kogu Läänemerele, kus on ka tugevalt seotud majandusruum. Kriis on tõestanud veel kord, et Euroopa kõige elujõulisem ja dünaamilisem piirkond asub just Läänemere ääres. Vaadakem kas või majanduskasvu numbreid. Selle aasta II kvartalis kasvas Eesti majandus ELis kõige kiiremini – 8,4%, järgnesid Leedu (6,2%), Läti (5,7%), Rootsi (5,3%) ja Poola (4,5%). Edukad olid ka Soome, mille SKT tõusis 2,7%, ja Saksamaa 2,8%ga.

Aeg on arutada alternatiive. Äripäeva meelest vajab avalik diskussioon uusi tuuli, sest praegu käib mäng pigem ühte väravasse ning jäetakse mulje, et alternatiive ei olegi. Kusjuures maalitud pilt meenutab maailma, kus on ühesuunaline kitsas tee, mille lõpus on kuristik. Sellises olukorras tuleks aga tõsiselt kaaluda kahjumi lukustamist ja uute lahenduste leidmist.Näiteks ühe alternatiivina arutataksegi Saksamaal agaralt tugevate riikide lahkumist euroalalt.Nendele, kes saavad endale lubada uue tugeva valuuta loomist, kuna võlakohustuste täitmisel ei tekiks probleeme – seda erinevalt nõrkadest riikidest, kel võlakoorem devalveerimisel üle pea kasvaks. Olematu võlakoormaga Eesti võiks plaaniga liituda, kuid kas madalate palkade ja madala elatustasemega Eesti võetakse rongile?

Eurotsoon ei toimi. Väide, et euro praegusel kujul toetuseta jättes ootab ees uus suur kriis, on hiljaks jäänud. Kriis on juba täies hoos. Pigem tasub hakata kokku lugema kahjusid ja arutama võimalikke alternatiive. Ja seda laiemalt kui vaid päästeplaan. Vaja on eduplaane.

Tõsi, ka eurol on oma selged eelised, näiteks madalad intressid. Praegu on ühe lahendusena pakutud euro võlakirju, mida turud juba kangekaelselt ootavad, kuid eurotsooni ühtsed võlakirjad on Eestile ebaõiglased. Saksamaa ja Prantsusmaa on küll olnud nende vastu, aga suurriikide pankade huvid Lõuna-Euroopas viivad lõpuks ikkagi eurovõlakirjadeni. Viimase poolt avaldasid toetust Euroopa eksliidrid, teiste seas Matti Vanhanen, Gerhard Schröder ja Tony Blair, kes näevad eurotsooni lahendusena eurotsooni ühtseid võlakirju ja 440 miljardi eurose abifondi suurendamist.

Selline lahendus tähendaks omakorda sisuliselt Euroopa Ühendriike, kus kõik kohustused jaotuksid võrdselt, sealhulgas Eesti kriisiaja palgakärped läheksid kreeklaste toetuseks ja võtaksime enda kanda osa nende võlast.Kas soovime seda või oleme selleks valmis? Kus on piir, kus solidaarsusest saavad teatud riigi huvid? Näiteks Soome valulävi, kel huvid piirkonnas puuduvad, on juba ületatud. Miks peame kuulama pimesi, alternatiive arutamata, Saksa kantslerit Angela Merkelit või Euroopa Komisjoni juhti Jose Manuel Barrosot? Äkki on aeg astuda samm ning pöörata pilk ka tagasi või kõrvale. Või lihtsalt maast lahti.

Eestis on harjutud mõtlema alalhoidlikult väikselt ja lühikeselt. Igasugused kõrvalekalded normist on tõlgendatavad vaenulikuna. Aga mis oleks, kui võtaks klapid silme eest, tõuseks püsti ja vaataks ringi. Äkki ei olegi maailm ühesuunaline kitsas tee, mille lõpus on kuristik.

Aga kui oleks Põhjamaade kroon?

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised