Gräzin: EFSF viib sotsialismi

Siin on kaks konksu. Esiteks, riikidelt ESMi võetaval rahal pole mingit ülempiiri. Praegu räägitav 700 miljardit ei lähe kirja ühessegi ELi lepingulisse alusdokumenti ja kuna selle summaga miski ei lahene, peab ta kasvama. Kui EL peaks tõepoolest tahtma luua ühtset raha, tuleks luua süsteem, mis jaotab ümber ca 25% liikmesriikide eelarvetest, nagu USAs, mitte senised 2-3%. Euro ühisrahaks enam ei kõlba, sest on juba algusest olnud tagatud vaid poliitiliselt. Ja isegi elementaarse fiskaalnormaalsuse taastamine eeldab ekspertide arvates vähemalt 2-2,5 triljonit ja seda üle kogu Euroopa, mitte vaid eurotsoonist. Seega võib juriidiliselt me panus ESMi kasvada piirini, kus neelab kogu me eelarve viimse kui sendini või näiteks reservid. Juulis teatasid eurojuhid, et Kreeka bondid erapankades hinnatakse alla 21%. Nüüd aga on Financial Timesi kõrgetasemelistest allikatest teada, et Saksamaa kavatseb seda numbrit tõsta kusagile 50-60% vahele. Omast kohast muidugi õige, lollidelt (Saksa pankadelt) tulebki raha ära võtta, aga meile peaks muret tegema, et ELi valitsusjuhtide (sh president Ilves) rahaline ausõna ei kehti kolme kuudki.

Kaitsta on suveräänsus. Teiseks, kes on need isikud-asutused, kes ütlevad, et "euroala stabiilsus" on ohus ja et piire mitteomav rahakoorimine peab kohe algama? Rahandusministrid! Isikud, keda ametikoha järgi huvitab raha kulutamine - eelarve. Pealegi on kasutatav mõiste, euroala stabiilsus, ohtlik oma kahemõttelisuses, sest pole võimalik aru saada, kas tegemist on probleemidega monetaarses või fiskaalses poliitikas.

Kriisis pole euro. Ametist lahkuv Euroopa Keskpanga juht Trichet ütles ühes lahkumiseelses intervjuus Financial Timesile, et kriis pole tabanud mitte eurot, vaid eurotsooni juhtimist. Teiste sõnadega, puhtmonetaarselt võivad eurol olla mõned probleemid, aga kindlasti pole ta kriisis. Küll aga on kriisis eurotsoon, mille läbikukkuvat skeemi eurokriisi itkuga püütakse päästa. Kahe aastaga aga pole ei Saksamaa ega Prantsusmaa juhid igal nädalal kohtudes suutnud välja mõelda midagi just seepärast, et euro pole neid huvitanud. Õnneks. Arusaadav, sest tegemist on fiskaalkriisiga, mida on lahendatud lootuses häda mõne kuu võrra edasi lükata. On püütud rahustada rahaturge esmaspäevast esmaspäevani ja reaalmajandus on jäetud ohtliku haiguse kätte vaevlema. Sest nüüdseks juba sotsialistlikuks kujunevaid aluselemente enam muuta ei taheta või ei suudeta. Õpiku järgi tähendab juhtimiskriis seda, et vale on kas süsteem, selle juhid või mõlemad korraga. Seepärast arvan, et Eesti riik, tema suveräänsus ja eelarve vajavad ESMi vastu kaitset. Nii tulekski vastavat seadust kujundada.

Autor: Igor Gräzin, Indrek Kald