Kes garanteerib raha inimese elu lõpuni?

Holsti häirib see, et otsus tehakse usu baasil, tegelikult peaks asjad teistmoodi välja nägema. „Usuga on väga keeruline vaielda, pigem saab arutada erinevate stsenaariumite üle, teha arvutusi ja vaadata, mis on maailma kogemus. Ma arvan, et see ei ole üle mõistuse keeruline analüüs ja meil on Eestis väga head spetsialistid, kaasame aktuaarid, kindlustusmatemaatikud, rahvastikuteadlased. Oluline on, et on kaasatud need inimesed, kes tegelevad inimese käitumisharjumustega ja nende muutumise uurimisega. See on võtmekoht. Me võime matemaatiliselt üht- või teistmoodi mõelda, aga on täpselt nii, nagu sa enne just ütlesid, et tehtagu, mulle meeldib – igaüks mõtleb enda isiklikust seisukohast,“ rääkis Holst.

Holsti sõnul on üks suuremaid küsimusi usalduse küsimus. „Ja mitte ainult teise samba, vaid tervikuna riigi antud lubaduste täitmised. Kui me läheme ajas tagasi, siis ühe korra ju tegelikult peatati maksed. Mõnes mõttes sellel hetkel võis aktsepteerida, sest meil oli mängus eurole üleminek. Selle koha peal minu arust riik käitus väga korrektselt. Siis magasime maha kõige magusama tootluse aja. See oli euro tuleku hind. Aga kui me tuleme tänasesse päeva, siis mis hinnast me siis täna räägime?“ küsis ta.

Holsti sõnul võidavad muudatusest need, kes pakuvad tarbimisteenust, ka pangad tervikuna. „Investeerimiskonto, kogu see liikumine – pensionifondid investeerimiskonto, minu isiklik raha – Inimeste vajadus nõustamisteenuse järgi tõuseb kordades. Süsteem läheb keerulisemaks-komplekssemaks, lisame juurde maksude teema,“ loetles ta.

Holst ei olnud kindel, kas kindlustusseltsid nüüd otseselt kaotajad on. „See on hästi kapitalimahukas teenus. Seal peab olema riskikapital piisav, sest tegelikult me räägime hästi tundlikust riskist, me anname lubaduse inimesele maksta pensioni elu tema elupäevade lõpuni, siis tagada see lubadus oludes, kus demograafiline trend samm-sammult läheb selles suunas, et inimene elab kauem, see lubadus võib olla päris kallis,“ rääkis ta. „Muidugi meile meeldiks, kui me saaksime seda teenust pakkuda. Aga see ei ole meie jaoks maailma õnnetus. Me oleme miinuses selle teenusega, seal ei ole mahtusid.“

Konkurents selle viiesaja-kuuesaja-seitsmesaja kliendi peale on niivõrd tugev, et nagu üks kindlustuse pakkuja muutis natuke oma hinda, nii teised kohe kohendasid, rääkis Holst. „Tulevikus ilmselt oleks hakanud tekkima täiendatud lahendused, kaasadega seotud lahendused ja nii edasi, aga see oleks eeldanud, et maht hakkab tekkima.“

„Aga inimeste käitumisharjumus on, et kõik see, mis on minu oma, peab olema minu käes. Ei usuta ka seda, et minu eluaeg võib olla pikem, kui ma tegelikult täna mõtlen. Statistika näitab, et see tegelikult nii on. Kui me lülitame nüüd elukindlustusseltsid sellest eluaegsest riski kandmisest välja, siis on see emotsionaalselt väga meeldiv punkt. Aga alles jääb küsimus, kes garanteerib raha inimese elu lõpuni,“ rääkis Holst.

„Mina ootaks poliitikutelt mõttelaadi, et me anname järgmisele põlvele kontrollituma olukorra, parema riigieelarve, et vähem kohustusi, rohkem võimalusi. Praegu me mõtleme teisipidi, et kasutame ära kõik võimalused, mis meil täna on, küll me siis vaatame, mis nende kohustustega tulevikus saab,“ ütles Holst.