Abielludes loovad abikaasad liidu ka majanduslikult

Alates 2011. aastast on abiellu­mise avaldust esitades võimalik valida kolme varasuhte liigi vahel: varaühisuse varasuhe, vara juurdekasvu tasaarvestus ja varalahususe varasuhe.

Varaühisuse varasuhte puhul on abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara puhul tegemist abikaasade ühisvaraga.

Ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara, milleks saavad olla: – isiklikud tarbeesemed; – enne abiellumist kummagi abikaasa omandis olnud vara; – abielu kestel tasuta käsutuse teel (näiteks kinke või pärimise teel) omandatud vara; – lahus­vara arvel omandatud vara (näiteks enne abielu ühe abikaasa poolt omandatud korteriomandi müügist saadud vahendite eest ­ostetud vara).

Ühisvara kuulub abikaasadele ühiselt, st et tehinguid ühisvaraga saab teha ainult ühiselt. Juhul kui üks abikaasadest ei saa ­tehingu sõlmimisel osaleda, peab olema ­tehingu tegemiseks teise abikaasa nõusolek. Tehingus mitteosalev abikaasa saab teha tehingus osalevale abikaasale volikirja. Kui tehingule on ette nähtud notariaalselt tõestatud vorm, peab ka volikiri olema notariaalselt tõestatud vormis. Abikaasade igapäevavajaduste rahuldamiseks tehtavad tehingud, näiteks kommunaalkulude tasumine või söögi ostmine, saab teha ka üks abikaasadest. Muudel juhtudel on abikaasade ühisvara hulka kuuluva varaga tehingu tegemine ilma teise abikaasa nõusolekuta tühine.

Juhul, kui perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingutest tekib kohustusi, siis vastutavad abikaasad tekkinud kohustuste eest ühiselt, sõltumata sellest, kumb abikaasa on tehingu teinud. Näiteks kui üks abikaasadest võttis väikelaenu ja ostis selle eest ühisesse majapidamisse kodumasina, siis tegemist on abikaasade ühise kohustusega. Ühise kohustuse tekkimise eelduseks on asjaolu, et kohustus tekkis perekonna vaja­dustega seoses.

Ühisvara varasuhte liigi puhul käsutab (müüb, kingib või pandib) abikaasa oma lahusvaraks olevat vara ilma teise abikaasa nõusolekuta, v.a juhul, kui ühe abikaasa lahus­varaks olevat vara kasutatakse perekonna eluasemena või omanikuks mitteoleva abikaasa poolt eraldi kasutatava eluruumina. Sellisel juhul saab vara käsutada või anda kolmandate isikute kasutusse ainult abikaasa nõusolekul. Nimetatud erisus kehtib kinnisasjade ja korteriomandite puhul, mis on omandatud aastast 2015. Ühisvara suhe seob abikaasasid majanduslikult enim.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe annab abikaasadele suurema varalise iseseisvuse kui ühisvara varasuhe ja majanduslikult nõrgemale abikaasale rohkem tagatisi kui varalahususe varasuhe. Samas peab arvestama, et tegemist on Eesti õiguses uudse varasuhte liigiga ja kohtupraktikat selles osas praktiliselt ei ole.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte puhul on kumbki abikaasa enda poolt omandatud vara ainuomanik. Kumbki abikaasa võib oma varaga teha tehinguid ilma teise abikaasa nõusolekuta, v.a tehing perekonna eluasemega, mille tegemiseks on vajalik teise abikaasa nõusolek.

Selle varasuhte puhul koosneb abikaasade vara põhivarast ja soetisvarast. Põhi­vara on see vara, mis kuulus abikaasale enne abiellumist, samuti vara, mille abikaasa on omandanud kas pärimise teel või kinkena. Soetisvara on vara, mille abikaasa on omandanud varasuhte kestel.

Lahutuse puhul kuulub soetisvara tasaarvestamisele, st et abikaasal, kellel on tekkinud vähem soetisvara, on õigus nõuda teiselt abikaasalt rahalist hüvitist. See tähendab, et abikaasa ei saa nõuda teiselt abikaasalt vara omandit, vaid vara hinnatakse ja abikaasa saab nõuda rahalist hüvitist enam soetisvara omandanud abikaasalt.

Vara omandamisel ei teki ühisomandit ja see tähendab, et tehingute tegemiseks ei ole vaja teise abikaasa nõusolekut. Omandatud vara on selle abikaasa vara, kes on kinnistusraamatusse või muusse registrisse kantud vara omanikuna. Juhul kui abikaasad soovivad soetada näiteks kinnisasja selliselt, et mõlemad oleksid omanikud, saavad nad omandada kinnistu kaasomanikena (mitte ühisomanikena nagu varaühisuse varasuhte puhul).

Kaasomandi ja ühisomandi vahe on selles, et ühisomanikud saavad ühisomandis olevat vara käsutada ainult ühiselt, kaas­omanik aga saab talle kuluvat mõttelist osa kaasomandis olevast varast iseseisvalt käsutada. Teise kaasomaniku nõusolekut müümiseks, kinkimiseks ega pantimiseks ei ole vaja.

Vaatamata varalisele sõltumatusele peavad abikaasad varalahususe varasuhte puhul tagama teineteise ja kogu perekonna igapäevaste vajaduste katmise ja tegutsema abielulise kooselu huvides.