Meditsiinisektoris on hoogsam digitaliseerimine toimunud alles viimase aasta jooksul ja seda suuresti COVID-19 leviku tõttu. Põhjust, miks üleminek ei ole varem aset leidnud, ei pea kaugelt otsima: meditsiinis on alati olnud esikohal n-ö arstikunst ja primum non nocere põhimõte (eelkõige ärgu tehtagu kahju) ja seega ei kiirustata selles valdkonnas muudatuste rakendamisega, eriti siis, kui nende tagajärjed on ettenägematud. Küll aga Moore’i seaduse pidurdamatu jõud muudab meie igapäevaelu läbi üha väiksemate ja võimsamate digiseadmete (nt nutitelefonid) ja traadita võrgu, mis on toonud kaasa asjade interneti (IoT) lahneduste leviku ja võimaluse tõeliselt ühendatud maailma loomiseks.

Digitaalseid tervisehoiu tehnoloogiaid on juba katsetatud paljudes valdkondades. Näiteks on kaugseiret tehtud kosmoses viibivatele astronautidele ning hiljuti on seda kasutatud ka tippsportlaste saavutusvõime analüüsis. Viimase paari aasta jooksul on kliinilises meditsiinis hulgaliselt katsetatud erinevaid digilahendusi ning osad neist on tänaseks muutunud juba mainstream-teenusteks (nt telekonsulteerimine). Pandeemia oli kahtlemata selle arengu üheks suurimaks ajendiks.

Nüüdseks oleme jõudnud inimtervishoiu valdkonnas ainulaadsesse etappi, kus saame perioodiliselt jälgida eemalt oma patsientide füsioloogilisi näitajaid (nt glükoositaset) ja kasutada nende suurte andmekogumite alusel tehisintellekti, et luua juhtumipõhiseid ülevaateid patsientide ravitulemuste tõhustamiseks. Oleme alles selle põneva teekonna alguses, kuid see hõlmab kogu meditsiinisektorit tervikuna, alustades dermatoloogiast ja lõpetades oftalmoloogiaga,

Oma ettekandes 10. novembril räägib Derek O’Keeffe sellest, milline võiks tervishoiusektor välja näha aastal 2050.

Telia Digital Hubil osalemiseks saab registreeruda siin.