Osolin sõdib seadusega

Kui agentuurid poleks seaduse valmimisse üldse sekkunud, ähvardaks neid praegu märksa hullem seadus, põhjendab Kolme Karu juht reklaamiagentuuride pingutusi.

Olav Osolin märgib, et reklaamiseadus on vastu võetud vaid üksikutes riikides. Reklaamiturul toimuvat saab reklaamibüroo juhi sõnade kohaselt edukalt reguleerida ka teiste, juba vastu võetud seaduste kaudu.

«Relvade reklaamimine on keelustatud relvaseadusega, samuti võiks alkoholi ja tubaka reklaamimise piirangud panna kirja alkoholi- ja tubakaseaduses või anda välja neid valdkondi reguleerivad spetsiaalsed seadused,» leiab Osolin. Enamik probleeme, mis kerkivad üles seoses reklaamiga, on eetilist laadi ja neid on võimatu lahendada reklaamiseadusele tuginedes.

«Kui seaduses on kirjas, et lapsi ei tohi üles kutsuda ühele või teisele asjale, siis jääb selgusetuks, kust läheb konkreetne piir -- keegi peab ikkagi andma vastuse, millal on ületatud seaduse piir,» läheb Osolin hoogu.

Selle asemel et kõik reklaamiga seonduv kuivalt seaduse piiridesse suruda, tuleks Osolini arvamuse kohaselt ühineda mujal maailmas toimiva hea reklaamitavaga. Süsteem on tema sõnul lihtne, reklaamiagentuurid lepivad omavahel kokku hea tava eetikanormide aktsepteerimises ja tegutsevad selle järgi. Reklaami eetilist teostust puudutavad lahkhelid lahendab avalik-ühiskondlik reklaaminõukogu. Probleemid, mille osas pooled ei saavuta reklaaminõukogu kaudu kokkulepet, saab Osolini arvates lahendada kohtus.

Karu kujuga termos ja mõned karudega maalid Osolini töötoa nurgas on ainukesed asjad, mis tuletavad külastajale meelde, et ta viibib Kolme Karu koopas. Firma nime järgi võiks fantaasiarikka meelelaadiga külastaja muidugi loota, et büroosoppides askeldavad karvastes karukostüümides töötajad.

«Me pole seadnud endale eesmärgiks tekitada mingisugust karuhullust,» kinnitab reklaamifirma juht muiates.

Firmale nime valides lähtus kollektiiv märksa praktilisemast kaalutlusest. «1992. aastal, kui firma loodi, olid kõik kohad täis läänepäraseid firmanimesid. Meie otsustasime panna nimeks midagi eestipärast, kuid sellist, mida saaksid ka välismaalased lihtsa vaevaga välja hääldada,» räägib Osolin.