7. november 1995
Jaga lugu:

Multimeedia osaks meie töölauast

Meriväljal miinus kolm, Harkus miinus kaks, lennujaama kandis miinus kolm, aga multimeedia on KUUM. Selle sõna sage pruukimine võimalikult erinevate probleemide lahendamisel viitab kindlasti kõneleja eruditsioonile ja tema vankumatule usule tehnika võidukäiku.

Samas leiab kardetavasti suur osa multimeediavõimelisi arvuteid oma peamise rakenduse kahjuks vaid mängumasinana ja videomänguvalmistajad profileeruvad kiiresti ümber lihtsalt tarkvaratootjaks.

Multimeediaarvuti saab muidu üsna tavalisest arvutist, kui sellele lisada CD-lugeja ja helikaart. Seda vähemalt meil ja praegu, sest korralikud vastuvõetava hinnaga videokaardid on tulekul ja ma usun, et aasta pärast on meie tabelis üks veerg juures. Loomulikult tahaks siis oma arvutile lisada ka pisikese kaamera, et proovida videokonverentsi. Ja modem või veel parem üüriliiniühendus, et suhelda sellise meediaga nagu Internet.

Nii, see hakkab juba ka mulle multimeediana tunduma. Minu meelest on multimeediaarvuti selline arvuti, mille külge saab ühendada kõik eluks vajalikud juhtmed -- andmejuhe, helijuhe, pildijuhe, telefonijuhe jne -- ja mis seejärel tagab neile võimalikult ladusa juurdepääsu ja lubab vajaduse korral informatsiooni ühest juhtmest teise tõsta.

Oletame siis, et meil on käepärast arvuti, mida oleme nõus multimeediaarvutiks pidama. Ükskõik kui kõrgtehnoloogiline see ka ei oleks, igal juhul sobib ta kaheks asjaks -- mängimiseks ja uute rakenduste avastamiseks.

Mängimine on seejuures suhteliselt lihtne ja uue avastamine suhteliselt keeruline. Mängimise puhul on arvatav investeeringute tasuvus nullilähedane, arvutile uue rakenduse leidmise puhul aga mitme nulliga. Nende kahe äärmusliku rakenduse vahel on aga ka enam-vähem turvaline ala -- arvuti kasutamine töötegemiseks või õppimiseks. Arvatavasti on praegu kõige suurem tõenäosus, et multimeediaarvutit õnnestub kasutada õppimiseks või õpetamiseks. Ja seejuures mitte ainult muistsete maade ajaloo puhul, vaid ka tunduvalt erialasemaks tegevuseks.

Näiteks Digital Frog, alla 10 000 USA dollari maksev projekt, mille tulemuseks on konnasõbralik CD-ROM, kus võetakse põhjalikult läbi selline konnalt palju nõudev tegevus nagu tema lahkamine. Lisaks konnaelude säästmisele ja üliõpilaste harimisele tasub siit meelde jätta veel üks oluline pisiasi -- nimelt multimeedia-kirjastamine ei pruugi olla sugugi üle mõistuse kallis ettevõtmine.

Kahjuks on multimeedia vallas selle nooruse tõttu veel palju segadust ja vaidlustatava väärtusega kaupa, samuti on raske leida just teile vajalikku informatsiooni. Läheb veel mitu aastat, enne kui turg piisavalt avardub ja koor hakkab pinnale kerkima.

Praegu julgeks mõne väikese erandiga soovitada alustuseks läbi vaadata Microsofti pakutav. Vaatamata paljudele Bill Gatesi ja talle kuuluva firma kohta käivatele anekdootidele tuleb sealt ikka ja jälle multimeediatooteid, mis on hästi läbi mõeldud ja kindlalt laiale tarbijaskonnale suunatud.

Aga millest siis tunneb CD-ROMe lapates ära selle, mida osta tasuks? Esimene reegel on kindlasti see, et multimeedia ei ole lihtsalt liikuv pilt, heli ja tekst, vaid nende kokkusobitamine. Pildi ja heli lisamine peaks aitama teksti mõista, mitte olema tehtud lihtsalt selleks, et kasutada ära olemasolevaid võimalusi. Samuti kerkib CD puhul kindlasti enam kui kusagil mujal esile see, kas info pakkuja suudab seda esitada mitte ainult loetavalt, vaid ka leitavalt.

Minnes üle minu laiemale ettekujutusele multimeediast, jõuame arvatavasti enam lähemale töisele rakendusele. Multimeedia peaks olema osa meie töölauast ja võimaldama kogu vajalikule informatsioonile ligipääsemist laua tagant tõusmata. Ka tavalistes andmebaasides võib ju säilitada palju muud peale teksti ja numbrite, samuti saab seda kõike arvutipostiga teisele kasutajale saata. Miks mitte haarata monitori pealt kaamera, et filmida sellega iga nurga alt äsja valminud ämbri prototüüpi ja saata see videolõik kõigile projektis osalejatele, arutlemata selle üle, kas neil on hetkel vaba aega või mitte.

Jaga lugu:
Hetkel kuum