Põhivara käsitlemine raamatupidamises

-- ei kavatseta müüa tavapärase majandustegevuse raames.

Põhivara olemuse määratlemisel raamatupidamises on seni valdavalt lähtutud vara soetusmaksumusest, kuna varasem raamatupidamise põhimäärus asetas rõhu vara liigitamisel käibe- ja põhivaradeks just soetusmaksumusele. Seejuures oli ettevõtetel õigus määrata raamatupidamise sise-eeskirjades rahaline piirmaksumus, millest alates tunnustati vara põhivarana. Sellest tulenevalt erines põhivara käsitlus ettevõtete lõikes suuresti. Esines juhtumeid, kus põhivara piirmaksumus oli seatud tasemele 500 000 krooni või rohkemgi. Tollases juriidilises taustsüsteemis oli see formaalselt võttes kõigiti seaduslik, sest raamatupidamisaruannetele polnud konkreetselt eesmärgiks seatud finantsseisundi õiget ja õiglast kajastamist.

Tänagi annab tulumaksuseadus põhivara määratlemisel ettevõtetele suhteliselt suure vabaduse. Samas on ülikõrge põhivara väärtuspiir vastuolus hea raamatupidamise tavaga, moonutades nii perioodi finantstulemust kui ka ettevõtte varast saadavat ettekujutust. Rahvusvaheliste arvestuspõhimõtete kohaselt tuleks vara liigitamisel põhi- või käibevaraks arvestada peale kasutusaja ning soetusmaksumuse suuruse ka mõningaid muid asjaolusid. Hoone, seade vms tuleks kajastada põhivarana, kui:

-- on tõenäoline, et ettevõte saab varast majanduslikku kasu;

-- selle soetuskulud on usaldusväärselt mõõdetavad.

Põhivara lähteväärtuseks on nende soetusmaksumus, millega vara võetakse raamatupidamises arvele. Soetusmaksumus võib hõlmata ostuhinda, tollimakse ning muid väljaminekuid, mis on vajalikud vara viimiseks seisundisse, mida selle kasutamine eeldab ja mida saab konkreetse vara soetamisega otseselt seostada. Oma tarbeks valmistatud põhivara võetakse raamatupidamises arvele soetusmaksumusega, mis koosneb tegelikest valmistamisväljaminekutest, kusjuures ettevõtte üldhalduskulusid ei arvata vara soetusmaksumusse. IAS ei soosi, kuid siiski võimaldab suuremate projektide realiseerimiseks võetud laenudelt ehituse ajal arvutatud laenuintresside kapitaliseerimist vara soetusmaksumusse.

Põhivara soetusmaksumus ei ole tihti päris üheselt määratletav, kuna mitte alati ei tasuta soetatud vara eest rahas. Sellisel juhul võetakse mõõtühikuna kasutusele mõiste «õiglane väärtus», mis võrdub rahasummaga, mille eest saaks vara vahetada või kohustust rahuldada sõltumatute ja kompetentsete osapoolte vahel vabal turul. Näiteks põhivara vahetuslepingu puhul on oluline kriteerium, kas uus põhivara on samalaadne kui vana. Samalaadse põhivara puhul võetakse tavaliselt aluseks vahetustehingu käigus loobutud vara jääkmaksumus, erineva põhivara puhul aga õiglane väärtus.

Sageli tekitab diskussioone põhivaraga seotud täiendavate väljaminekute kajastamine raamatupidamises kas vara soetusmaksumust suurendava komponendina või kasumiaruandes perioodi kuluna. Probleemi lahendamisel tuleks eelkõige leida vastus küsimusele, kas põhivara vanu omadusi taastatakse või vara parandatakse.