Riigiettevõttel Eesti Post on sisemisi reserve

Postimehes (1. november 1995) küsib Eesti Posti nõunik nördinult -- miks räägitakse üle jõu käivatest postitariifidest? Ja jätkab: «Kui võrrelda praegu kehtivaid postitariife 1939. aasta omadega, siis maksis kuni 20grammise kirja saatmine 10 senti ja trammisõit Tallinnas 120 senti. Praegu on trammisõit 20% kallim. Kui võrdlete turuhindu, siis on ka need tunduvalt kõrgemad postitariifidest.»

Eks väita võib nii ja teisiti. Ent seadkem taustsüsteemid paika. Toona, st 1939. aastal, oli keskmine kuupalk 102 krooni, praegu hilissügisel umbes 2200 krooni. Seega möödanikus tähendas 10 senti ligikaudu 17% keskmisest tunnipalgast, ent tänase 20grammise kirja Eesti piires saatmise 2,50kroonine postmark juba 20% keskmisest tunnipalgast. (Muide, ajavahemikus 15. november 1992 kuni november 1995 on tollesama lihtkirja Eesti piirides saatmine kallinenud peaaegu 830%, algselt 0,30 kroonilt 2,50 kroonile.)

Paraku kuutöötasu vahemik on meil praegu 450--85 000 krooni, seega suurim erinevus ligikaudu 185 korda.

See, et ettevõtja, sh ka nn monopolist, on huvitatud kasumi suurendamisest, on loomulik. Täpselt sama mõistetav on ka kliendi soov ja püüe, et toote hind päris lakke ei hüppaks. Siin tuleb lihtsalt väga hoolikalt, isegi peenetundeliselt välja töötada nii taktika- kui strateegiaplaan.

Kust saada toimimiseks ja arenguks vajalikku raha? Võimalusi on üksjagu -- toote hinda tõsta, riigi toetus, võlakirjad, pangalaenud jne. Ent on ka nn sisereservid, nt põhjendamatute kulutuste kärpimine või isegi nullimine. Ehk on abi aga hoopistükkis pärandusest?

Vaatame sisereservide võimalusi konkreetse elunäite abil.

«Eesti Post tuleb ots otsaga kokku tänu mitmesugustele lisateenustele, tradit-sioonilised postiteenused annavad kas kahjumit või on nullis,» tõdes Eesti Päevaleht (EPL/Ärileht 11. oktoobril 1995).

1918. aastal loodi Eesti post-, telegraaf-, telefonside ja raadio ametkond. Oleks ülimalt ahvatlev kindlaks teha, kas toonase Eesti postiameti tänastel «pärijatel» -- Eesti Postil, Eesti Telefonil ja Eesti Raadiol -- on midagi kinnisvarana taotleda.

Andmed kinnisvarade kohta on arhiivis 1934. aasta hooneankeetides, mida on täiendatud 1937. aasta andmetega.

Neil andmeil oli tolleaegsel postiametil Tallinnas viis hoonet:

-- PTT peavalitsus (Kreutzwaldi 10);

-- Tallinna peapostkontor (Vene 9);

-- Tallinna vaksali postkontor (Balti jaamas);

-- Tallinna sadama postkontor (Narva mnt 63);

-- Tallinna välispakkide postkontor (Uus-Hollandi 6, praegune Lootsi tänav).

Maakondades ja teistes linnades oli pilt niisugune:

-- Harjumaa (Raasiku, Riisipere);

-- Järvamaa (Aegviidu, Aravete, Koigi);

-- Läänemaa (Kärdlas kaks peahoonet; Paatsalu, Silla);

-- Pärnumaa (Abja, Tõstamaa);

-- Saaremaa (Kuivastu, Kuressaare);

-- Tartumaa (Tartu; Elvas kaks maja);

-- Valgamaa (Tõrva, Valga);

-- Viljandimaa (Põltsa-maa, Suure-Jaani);

-- Virumaa (Jõhvis kaks maja; Kiltsi, Kunda, Lüganuse; Narvas kaks hoonet; Rakveres neli hoonet; Vasknarva);

-- Võrumaa (Rõuge, Vastseliina; Võrus kolm maja).

Niisiis kokku ligikaudu 40 hoonet orienteeruva üldmaksumusega (tolleaegsetes hindades) 1 700 000 krooni. Toonast väärtust võib täna vähemalt kümme korda enamaks arvestada.

Üks piisavalt korrektne lahend on tolleaegset tulupanust arvestada ja seejärel osapanuse alusel kinnisvara jaotada. 1918.--1940. aastail oli postside osa postiameti (post + telegraaf + telefon + raadio) tegevuse aastatulust keskmiselt 47,5%.

Seega võiks tänase Eesti Posti pärandosa toonases kinnisvarakogumis samuti olla umbes 47,5%.

Mida näiteks rentimine Eesti Postile võiks sisse tuua? Võtkem vaid kaks näidet Tallinnast -- Fr. R. Kreutzwaldi 12 (kus on Eesti Telefon) ja Vene 9 (endine Tallinna kesktelegraaf, nüüd ainuhaldaja Eesti Telefon). Arvestades Tallinna kesklinna bürooruumide rendihindu (150--250 kr/m²) võiks Eesti Posti tuluosa pelgalt renditasuna olla kuus 200 000--300 000 krooni, ent aastas 2,5--3,5 miljonit krooni.

Praegu ikka veel kehtiva sideseaduse kohaselt on teenindus tegevus /-- -- --/ postisaadetise ja sõnumi vastuvõtmiseks, edastamiseks ja väljastamiseks või selle võimaldamiseks tulu saamise eesmärgil.

Niisiis sõnumikandja (kirja, telegrammi, faksi, ajalehe, ajakirja jmt) ja postisaadetiste toimetamine punktist A punkti B.

Paraku kõige kasulikumaks teenuseks peavad postsidejuhid kauba müüki posti teel, hästi läheb ka kataloogimüük ning kindlustuse ja loteriipiletite müük. Saadud tulust minevat valdav osa postiteenustest tekkiva kahjumi katmiseks.

Seega -- postsideteenuste osutamine toob kahju, mittepostsideteenused aga prisket tulu. Ainuõige otsus oleks -- vabastada Eesti Post kahjumit andvast postsideteenuste koormast, jättes alles too kasumit andev mittepõhikirja-teenusepakk?

Ehk leiame arukamaid lahendusvariante ja -viise. Kindlasti peaks postsidefirma pädevusse jääma postimaksevahendite levi, postisaadetiste töötlemine ehk ka postisaadetiste vedu linna ja riigi piires, kättamine, ajakirjandusväljaannete tellimuste vormistamine, rahaoperatsioonid jne.

Tänasel teenuseturul pakuvad era- ja ka riigifirmad hulgaliselt samu teenuseid, mis postsideasutustele nii kallilt isetehtuna kätte tulevad. Kuulutagem välja vähempakkumisvõistlus vähemalt nende teenuseliikide suhtes, mis mingil põhjusel Eesti Postile kahju toovad. Need on teadaolevalt postivedu, ajakirjandusväljaannete kojukanne, maa-postside jne.

Posti kojukandeturul võitlevad juba praegu näiteks Tallinnas Eesti Post, RaPos, Lehemees, Kirilind, Rahva Postiteenuse AS, ehk veel mõni. Mitteametlikel andmeil on Tallinnas selle teenuse mahust Eesti Postil ligikaudu 50%. Ehkki see olevat riigieelarvest toetatav, toob perioodika kojutoimetamine Eesti Postile vaid kahju. Sestap andkem ka see teenuseliik vähempakkumisele. Üks kahjumiallikas riigiettevõttel jälle vähem.

Ka maa-postside võiks anda vähempakkumisvõistlusele, seda enam, et maal on tõeline tööpuudus tööjõukülluse juures.

Teenusepaki analüüs eeldab, et ettevõtte organisatsioonistruktuur tuleb tegelikkusega, st rahakoti, võimaluste ja eesmärkidega, vastavusse viia. Endisajast päranduseks saadud organisatsioonistruktuurid on omaaegsetel keskasutustel kahjumiloome allikad (nt Eesti Energia, Eesti Post).

Miks peab struktuuris tingimata olema oma autobaas, äriettevõte, puhkebaas, elumajad, koolituskeskus, muuseum jmt. Omaette võttes on need ju väikeettevõtted, ent üheskoos lisavad põhiteenusele/-tootele üksjagu hinda juurde. Selle hinnalisa peavad kinni maksma aga tarbijad, kaude teisedki maksumaksjad.