Kreeka pakub eestlastele turismi- ja kauplemisrõõmu

Eesti ja Kreeka vahel majandussidemed praegu sama hästi kui puuduvad. Kreeka kapital on investeerinud Eestis kahte tööstus- ja kolme kaubandusettevõttesse kokku 700 000 krooni ulatuses. Vähesed teavad, et Kreekast imporditakse oliive, õli ja rosinaid ning sealt on võimalik sisse osta odavaid kasukaid. Küll aga on iga eestlane kuulnud Kreeka kuulsusrikkast ajaloost, antiikkultuurist ja imeilusatest Vahemere randadest.

Euroopa Liit on seadnud Kreeka ette ülesanded, mille täitmisel pakub Kreeka Eestile transpordi- ja ehitusalast abi.

Ateena kaubandus-tööstuskoja juhatuse liikme Ariz Abourize sõnul võiks Kreeka anda Eestile kasutada oma laevastikku ning võimaldada ehitus- ja rekonstrueerimisalast abi Eesti ehitustööstuse moderniseerimiseks. Nii mõnigi inimene Eesti äridelegatsioonis avaldas aga kahtlust, kas Eesti ikka vajab Kreeka abi oma ehitustegevuse moderniseerimisel.

Sellele sunnib mõtlema kasvõi näiteks Ateena ja Tallinna tänavapildi võrdlus, mis nii mõneski osas räägib juba Eesti pealinna kasuks.

Kreeka viib eelmisest aastast ellu riiklikku majandusprogrammi, mille esmaülesanne on ohjeldada vohavat inflatsiooni, et see ei ületaks 9--10 protsendi piiri. Eelmisel suvel langes Kreekat külastanud turistide arv üle kümne protsendi, põhjuseks nii kohaliku valuuta drahmi kursi tõus kui lennudispet?erite ja meremeeste sagedased streigid. Esimene ASi Tallinntuur ja RASi Estonian Air korraldatud t?arterreis Ateenasse näitas, et eestlaste huvi Kreeka vastu pole suutnud peletada ei drahmi kurss ega streigid.

Kahtlemata on eestlasel huvitav jalutada akropoli jalamil, seista Dionysose teatri treppidel või Korintose kanali kohal, kuid sama eksootilised on Ateena tänavad, kus uhke pangahoone kõrval laiutab prügimägi, kus tänavad on palistatud lookas apelsinipuudega ja kus igal sammul võib sind selja tagant rünnata innukas vene keelt kõnelev kasukakaupmees. Kohalikud kasukakaupmehed elavad aga praegu üle raskeid aegu, kuna äri maine on alla kiskunud Venemaa päritolu kasukatootjad, kes müüvad ebakvaliteetsest nahast valmistatud kasukaid.

Oma kaubaga äritsedes jõuavad nad turistid surmani ära tüüdata, liikudes kesklinnas asuvate hotellide ümbruses ja keelitades turiste külastama just nende kasukaäri.

Lisaks kasukaärile iseloomustab Kreeka tänavakaubandust sõna allahindlus, mis kuulub kreeklaste ärisuhtlemise juurde. Hinnaga tingimine on peaaegu kohustuslik igale õigele ostjale, kes vähegi tunneb kreeka kombeid.

Tõsi, hinda õnnestub alla kaubelda vaid turgudel ja kõikvõimalikes tänavakauplustes, mitte suurtes kaubamajades. Nutikad kreeklased ütlevad ostjale kauba võimalikult kõrge alghinna, selle alandamiskiirus sõltub vaid ostja argumentide veenvusest. Teades, et kohalikud elanikud on hindadega hästi kursis, öeldakse neile alati mõnevõrra madalam hind kui turistidele.

Ka niisuguse suure ostu puhul nagu seda on kasukas, on tingimine täiesti loomulik. Järjekindla veenmise ja kauplemise tulemusena võib karusnahkse kasuka kätte saada alghinnast isegi mitusada dollarit odavamalt, eriti oskuslik kaupleja võib naiste poolkasuka omanikuks saada 500 USA dollari eest.

Eestlase jaoks on veel pisut ootamatu, kuid kreeklastele üsna tavaline kohalike turismifirmade koostöö restoranide ja kauplustega, kuhu firma oma kliendid viib. Loomulikult on siis kohaliku giidi sõnutsi just selles kaupluses kõige soodsamad hinnad, kõige paremad apelsinid ja ainult täna tehakse kõikvõimalikke soodustusi. Suur on aga sissesõitnu üllatus, kui ta järgmisel päeval avastab, et igas teises kaupluses võinuks ostetud eseme saada ligi poole odavamalt.