Kiire ja must erastamine Venemaal on muutnud reformiprotsessi pöördumatuks

Erastamisprotsessi Venemaal saab iseloomustada kahe sõnaga: kiire ja must.

Erastamiskulg on olnud tõeliselt kiire. 1. juulil 1994 lõppes ametlikult erastamise esimene faas, mille käigus müüdi 2/3 Venemaa tööstusest erakätesse ning 40 miljonist venelasest said aktsionärid. Praegu käimas oleva teise faasi käigus müüakse Venemaa ettevõtetes valitsuse osalus.

Venemaa energiasektori kurikuulsad multimiljonärid on selge vihje nn sisemistele tehingutele ning protsessi pahupoolele. Mitte üheski teises endises kommunistlikus riigis pole erastamisprotsess sellisel kujul seaduslikult kaitstud kapitaalmahutustest kasu saanud.

Lõplikku hinnangut erastamisprotsessi efektiivsuse kohta Venemaal on veel vara anda. Esialgse ja põhjalikuma hinnangu on protsessile püüdnud anda oma raamatus «Privatising Russia» kolm erastamisse vahetult kaasatud isikut -- Maksim Boit?ka, Andrei ?leifer ja Robert Vi?ni.

Autorid väidavad, et erastamisprotsess Venemaal on loodud kahele eeldusele. Esiteks, majanduslik ebaefekiivsus kommunismiajal oli tingitud poliitika täielikust kontrollist majanduse üle. Seetõttu on erastamise peaeesmärk tuua ettevõtted riigi alluvusest välja.

Teiseks, endisel kommunistlikul riigil ei ole tegelikult seda vara, mida ta erastada püüab; paljud teised osanikud ja asjaosalised, nagu ettevõtete juhid ja töölised, on saanud piisavad õigused, mis tuleb välja osta, et erastamisprotsess saaks hoo sisse.

Oma seisukohtade arusaadavaks tegemiseks viitavad autorid omandiõiguse vormidele, mis võivad eksisteerida kahel viisil: kontrolliõiguse (otsustusõigus, kuidas vara kasutada) ja rahavoogude kontrolliõiguse kujul ehk õiguse kujul saada tulu vara kasutamisest. Efektiivsus on suurim, kui ühel isikul või isikutel on mõlemad õigused.

Nagu paljud asjad kommunismiajal, toimus ka varaga ümberkäimine väärastunud kujul. Poliitikutel ning vähemal määral ettevõtete juhtidel oli vara üle kontrolliõigus. Rahval aga, vähemalt teoreetiliselt, õigus saada tulu vara kasutamisest. Selline süsteem oli tohutult politiseerunud. Gorbat?ovi alustatud reformide käigus suurenes lõhe veelgi, sest detsentraliseerimise tulemus oli ettevõtete juhtide võimuulatuse kasv.

Venemaa erastamiskoordinaatorite ees seisis ülesanne, mille lahenduseks pidi olema kontrolliõiguse ning õiguse saada vara kasutamise pealt tulu kontsentreerimine juhtide ning investorite kätte.

Tulemus on kõigile teada. Esimese sammuna muudeti Vene ettevõtted aktsiaseltsideks, mille käigus nende töötajad ning juhid said olulisi materiaalseid hüviseid. Neil oli võimalus nominaalhinnaga saada enda kätte 51% ettevõtete aktsiatest.

Paljudel juhtudel müüdi 29% aktsiatest nn erastamiskupongide oksjonil. Vaut?ereid sai iga venelane endale mingi summa eest osta ning neid sai erastamisel pakkumisvahendina kasutada. Kuigi paljud oksjonid korraldati ebaausates tingimustes, väidavad autorid, et kokkuvõttes sai vene rahvas vaut?erite kasutamisest tulu ning see viis ettevõttevälise omanikubloki tekkimiseni.

Seda, kas poliitikud on tööstusest lõplikult kõrvale tõrjutud, on täna veel vara öelda. Eriti energiasektoris on sidemed ettevõtjate ja poliitikute vahel veel küllaltki tugevad. Mingil määral annab ettevõtete juhtimise efektiivsuse suurenemisest tõestust asjaolu, et järsult on suurenenud vallandatud juhtide arv.

Muret tekitab Vene reformistide teadmatus, millist ettevõtete juhtimissüsteemi nad loovad. Teine hiljutine uurimus üritas selgitada, millised juhtimismudelid on praeguseks erastatud ettevõtete seas tekkinud. Suvaliselt valitud ettevõtete hulgas selgus, et üldjuhul kuulub töölistele 48% aktsiatest, juhtidele 21% ja ettevõttevälistele isikutele 20% aktsiatest.

Kontrollpakk kuulus töölistele 65% erastatud ettevõtetes. Vaatamata sellele, et paljudes ettevõtetes kuulub aktsiate enamus töölistele, on kontroll ikkagi juhtide käes.

Vaadates käimas olevaid reforme, tekib küsimus, kas erastamise käigus oli vajalik lasta tekkida ülirikkal sisemisel ringkonnal. Väidetavalt oli sellise ringkonna teke eduka erastamise alus.

Vaatamata sellele, et erastamine Venemaal on olnud mitmete spetsialistide hinnangul mõneti ebaaus ja must, on tulemuseks ikkagi vääramatud ja tagasipöördumatud turumajandusele ülemineku reformid.

© The Economist Newspaper Limited, London, 1995Refereerinud ASSO LANKOTS