Reklaamimaks on tühiasi

Kohalike maksude seadus annab omavalitsustele võimaluse lisaks riigimaksudele kehtestada üheksa kohalikku maksu. Et need maksud on enamikus äärmiselt küsitava väärtusega, jääb kodanikul üle vaid jumalat tänada, et omavalitsused ei ole neile antud õigusi ära kasutanud.

Kohalikke makse on siin-seal küll kehtestatud, kuid tavaliselt on tegemist paari sellise maksuga, mille kogumisele on leitav ka mingi õigustus. Nii näiteks on arusaadav teede ja tänavate sulgemise maksu kehtestamine, mille põhiline eesmärk on minimeerida teede sulgemise kestus. Teede korrashoiu eesmärgil peaks põhimõtteliselt olema vastuvõetav ka mootorsõidukite maks, kuigi teada on see, et maksust laekuv raha ei võimalda teede remontimise osas tegelikult midagi ära teha. Veel on võimalik leida argumente reklaamimaksu kehtestamisele. Ehkki detailide üle võib vaielda, on tõsiasi, et reklaampinna eest küsitakse raha nii ajalehe toimetuses kui linnavalitsuses. Viimases siis, kui tegemist on linnarahvale vaatamiseks riputatud plakatiga büroohoone või trammi välisseinal.

Ülejäänud seadusega lubatud kohalikud maksud, mille ainus eesmärk on võimaldada omavalitsustel valimatult rahakotti täita, ei kannata kriitikat. Kõige absurdsemalt mõjub kahtlemata isikumaks, mis rahvasuus on ammu peamaksuks ümber nimetatud ja mida Äripäev on võrrelnud ka ajaloost tuntud habememaksuga. Samavõrd õigustamatu see maks oma sisult on. Või mis õigust on omavalitsusel küsida inimestelt raha selle eest, et nad elavad seal, kus nad elavad.

Järgmine küsitava väärtusega lubatud maks on kohalik ettevõtete tulumaks. See tähendab, et kui mujal Eestis on tulumaks 26%, siis ühes vallas võib see olla suurem, kuna omavalitsus on niimoodi otsustanud. Siiamaani, loodetavasti ka edaspidi, on omavalitsused säilitanud ses osas mõistliku meele ja saanud aru, et sellise maksu kehtestamine kärbib ettevõtluse tiibu ning mõjub lõpptulemusena halvavalt ka omavalitsuse rahakotile.

Veel üks huvitav maks on müügimaks. Sisuliselt on tegemist käibemaksu alternatiiviga -- emba-kumba. Euroopas on traditsiooniliselt välja kujunenud, et kehtestatakse käibemaks, mis on kergemini kogutav, kuna seda kogutakse kogu tootmis- ja kaubandustsükli vältel. Müügimaks, mida kogutakse vaid ahela lõpus otse tarbija käest, on kasutusel Põhja-Ameerikas. Müügimaksu miinus on, et kaudselt soodustab see monopolide teket. Eestis on omavalitsustel lisaks riigi kehtestatud käibemaksule võimalik kehtestada veel ka müügimaks kuni 1% kauba väärtusest. Kui seda võimalust laialdaselt kasutataks, näitaks statistika tarbijahinna indeksi lihtsalt pisut suuremat tõusuprotsenti. Aga vaevalt küll, et seeläbi keegi rikkamaks muutuks.

Kohalikest maksudest on mainimata veel loomapidamismaks, lõbustusmaks, mida korjataks piletite müügi pealt, ja paadimaks. Nende kehtestamine kahandaks võib-olla koerte ja paatide arvu omavalitsusüksuses, kuid saadav tulu ei kaaluks maksukogumisele tehtud kulutusi üles.

Eesti on väike maa ja tema regioonidel puuduvad eritingimused, mis õigustaks mingite kohalike maksude kehtestamist. Kui muidu lopsaka loodusega riigis on mõni kõrbepiirkond, siis on õigustatud ilmtingimata just selles piirkonnas elada soovivatelt inimestelt veemaksu kogumine. Eestis oleks ausam piirduda vaid üleriigiliste maksude ja nende otstarbeka ning omavalitsuste huve arvestava ümberjagamisega.