Spielberg, Jordan ja Stallone võtavad suurema osa rahast

80ndate aastate alguses kirjutas Chicago ülikooli majandusteadlane Sherwin Rosen sellest, et teleäris, filmi- ning raamatumaailmas läheb suurem osa rahast väikse arvu tipptegijate ehk staaride kukrusse. Sissetulekute jagunemine (income distribution) selles omapärases maailmas, mille liider on USA, on tohutult ebaühtlasem kui majanduses tervikuna.

Ükskõik, kuhu mõni staar ilmub, seal on iseloomulik üks kahest allpool kirjeldatavast ilmingust. Esiteks peab teenindussfäär lühikese aja vältel olema võimeline teenindama staaridega kaasaskäivat(sõitvat) küllaltki suurt meeskonda. Kommunikatsioonitehnoloogia võimaluste tõttu ei suurene talentide nähtavaks või kättesaadavaks tegemise kulud proportsioonis turu suurusega.

Teiseks ei tohi staaril olla keskpärast asendajat. Kui üks aknapesija on teistest kaks korda efektiivsem, maksavad tööandjad talle sellevõrra ka meelsasti rohkem. Kuid vaevalt leidub tööandjat, kes oleks üleüldse nõus maksma näiteks arstile, kes suudab teisest arstist poole vähem inimelusid päästa. Kombineerides need kaks meelelahutusmaailma iseloomuliku joont, saame peaaegu tõese pildi talendi väärtustamise põhimõtete ebaproportsionaalsusest, mida inimesed on tänu tehnika arengule meelsasti väikeste lisakulutuste eest nõus ostma.

Tegelikkuses leiab samasuguseid jooni ka teistes tööstusharudes. Kaks Ameerika majandusteadlast Philip Cook ja Robert Frank kirjutavad oma hiljuti ilmunud raamatus «The Winner-Take-All Society», et üha suureneval hulgal turgudel ilmneb «võitja-võtab-kõik» nähtus. Näiteks videomagnetofonide tootmises, mis on juba peaaegu standardiseerunud, pole tootmises võimalik olulist kulude eelist saavutada. Niisiis on tööandjad nõus selle probleemi lahenduse leidjale maksma palju rohkem kui paremuselt teisele selle valdkonna inimesele. Sellist tüüpi turgudel ei hinnata absoluutset, vaid suhtelist tulemust (mille võib saavutada tänu juhusele).

Sellist nn tähtede fenomeni on võimalik seletada kommunikatsioonitehnoloogia arenguga, millel on olnud kaks olulist efekti. Esiteks on võimalik rahuldada aina kasvavat nõudlust iidolite hääle või pildi järele, pakkumist suurendamata. Teine oluline efekt on nn võrguefekt. Inimesed, kes vaatavad telerit või kuulavad raadiot, teevad seda paljuski just sellepärast, et nad arvavad jälgivat oma tuttavatega sama programmi või kangelast. Inimesed armastavad ühiseid kultuurinähtusi ja -väärtusi rohkem kui mitmekesisust.

Frank ja Cook leiavad, et juristide ja juhtimiskonsultantide suuri sissetulekuid ei saa niiviisi seletada. Nad leiavad, et nende valdkonnas liigub suur raha, sest paljud ettevõtted raiskavad raha liiga kergekäeliselt ning mõttetult. Näiteks, kui kaks ettevõtet osalevad mingil erastamispakkumisel, selle asemel et kokku hoida raha ning palgata endale hea jurist, arvavad nad, et tark on kulutada raha kallitele konsultatsiooniteenustele, kuna konkurendid teevad samu kalkulatsioone mis nemad.

Kuidas siis vältida sellist kulutamist? Frank ja Cook leiavad, et tuleks kehtestada progressiivne tarbimismaks ning reformida õigus- ja tervishoiusüsteeme (USAs). Saadavast rahast tuleks ülikoolides senisest rohkem finantseerida neid ainevaldkondi, kus (veel) ei ole ülikõrgeid töötasusid. Tegelikkuses oleks selliste reformide mõju ühiskonna sissetulekutele küllaltki marginaalne.

Päris selge pole ka see, kas probleemi üldse on. Paljud inimesed panevad pahaks suurte honoraride maksmist staaridele: jalgpalluritele, näitlejatele, lauljatele jt. Palju vähem kohtab vastumeelsust edukate juristide või ettevõtete juhtide rikkus.