Veel põlevkivitööstuse ümberkorraldamisest

Praegu käib forsseeritud tempos ettevalmistus põlevkivitööstuse kardinaalseks ümberkorraldamiseks. Ühe vaadeldava variandi järgi peaks juba uuel aastal RE Eesti Põlevkivi muutuma samanimeliseks riigiaktsiaseltsiks, edaspidi aga kontserniks. Iseseisvate tootmisüksuste koondamine kontserni alla justkui tooks põlevkivitööstusse konkurentsi, mis juba lähima ühe-kahe aastaga viiks põlevkivi õige turuhinna kujunemiseni.

Olen veendunud, et seni, kuni mäeettevõtted on koondatud ühise Eesti Põlevkivi mütsi alla (ei ole tähtis, millist tiitlit see struktuur kandma hakkab), ei saa nende vahel tekkida mingisugust konkurentsi. Põlevkivitööstuse ümberkorraldamine ja täiustamine peab seisnema konkreetsete meetmete tarvitusele võtmises, mitte aga tootmisüksuste siltide vahetamises.

Põlevkivi vajaduse languse tingimustes peaks selle haru täiustamissuunaks saama tootmise kontsentreerimine vähese arvuga mäeettevõtetesse, tõstes nende tootmisvõimsust ja tagades kõrge tööviljakuse taseme. See võib toimuda ka endise riigiettevõtte koosseisus.

Kümne viimase aasta jooksul on põlevkivi tootmine vähenenud poole võrra, kuid toodangu mahu langu-sega ei ole kaasnenud töötajate arvu vähenemist. Selle tagajärg oli tööviljakuse langus. Kaevurite arv pole seni eriti vähenenud, seda ilmselt sotsiaal-poliitilistel kaalutlustel. Analüüs näitab, et selle teguri osakaal kõikide põlevkivi tootmiskulude tõusu põhjuste hulgas ulatub ligi 30 protsendini. Selline oleks nagu rahulolu «hind» Kirde-Eesti piirkonnas.

On ilmne, et põlevkivitööstuse efektiivsuse tõus pole võimalik ilma kaevurite tööviljakuse tegeliku tõstmiseta. On ka selge, et riik peaks leidma tööhõive kui terava sotsiaalse probleemi lahenduse Ida-Virumaal põlevkivi tootmisest eraldi.

Lahtiste mäetööde peatamine põlevkivitööstuses on möödapääsmatu käik. Sirgala ja Narva karjääri paljandusekskavaatorite park on peaaegu amortiseerunud. Viimane ekskavaator Sirgala karjääris monteeriti kokku ja võeti töösse 1990. aastal. Pärast seda ei ole ekskavaatorite pargi uuendamist isegi kavandatud.

Selle tagajärg on tootmise hääbumine. 1980. aastate alguses tootsid need karjäärid üle kümne miljoni tonni põlevkivi aastas. Jooksval aastal on Sirgala ja Narva toodanguks kokku kavandatud neli miljonit tonni. Aastal 2000 on aga oodata nende karjääride summaarse tootmisvõimsuse langust kuni 2,4 miljoni tonnini. Paljandusekskavaatorite pargi uuendamine kui ülimalt kapitalimahukas ettevõtmine käib Eesti põlevkivitööstusele üle jõu. Ühe ekskavaatori maksumus Eesti Põlevkivi hinnangul on 10--20 miljonit dollarit. Nii selgubki, et vajalikud investeeringud miljoni tonni tootmisvõimsuse säilitamiseks karjäärides moodustavad juba ainult paljandusekskavaatorite soetamiseks 120--200 miljonit krooni.

See arv on suurusjärgu võrra suurem nende seadmete maksumusest, mis on vajalikud sama suure tootmisvõimsuse säilitamiseks põlevkivikaevandustes. Eesti põlevkivitööstust uurinud lääne teadlased väidavad, et 200 miljoni krooni eest saab osta moodsaid mäemasinad, mis võivad laadida ja vedada 15 miljonit tonni põlevkivi aastas. Seega majanduslikel kaalutlustel oleks õigem arendada just allmaakaevandamist ja kokku tõmmata lahtisi mäetöid, mis lõpeks karjääride sulgemisega ja nende varude konserveerimisega määratu ajani.

Põlevkivitööstuse ümberkorraldust tuleb alustada Estonia, Ahtme ja Viru perspektiivsete kaevanduste moderniseerimisest ja nende tootmisvõimsuste suurendamisest. Vajalike investeeringute põhiallikaks olgu pikaajalised pangalaenud.