Vallandamatu töötaja

Tegemist on juhtumiga, kus tööandja, olles avastanud 100 000kroonise puudujäägi, pidas vajalikuks vallandada oma kaubandusjuhi. Töötajat saab vallandada vaid töölepingu seaduse § 86 lõike 6 (töökohustuste rikkumine) ja 7 (usalduse kaotus) alusel. Kuna tekkinud puudujääki ei pidanud kohus piisavaks usalduse kaotamise põhjenduseks, viitas Reinsalu kaubandusjuhiga töölepingu lõpetamisel jämedale töökohustuste rikkumisele. Augustis ennistas Tallinna linnakohus vallandatud kaubandusjuhi tööle, kuid ei mõistnud välja vahepeal saamata jäänud palka. Detsembris mõistis ringkonnakohtu tsiviilkolleegium välja ka palga.

«Kohus tunnistab, et kaubandusjuht Priit Raig tarvitas alkoholi ja käitus inetult töökohal, kuid ei pea seda jämedaks rikkumiseks,» on tööandja üllatunud. «See on juba liig, maksta talle selle eest veel kompensatsiooni, et ta firma majanduslikule olukorrale ja mainele tõsist kahju tekitas,» protesteerib Reinsalu kohtu otsuse vastu. «Huvitav, et pärast linnakohtu otsust endine töötaja septembris tööle ennistada, ei ole ta tööl käinud, ent detsembris toimunud ringkonnakohtu istungil jaksas ta end ise esindada ja pealtnäha polnud tal midagi häda.» Ka pärast kaht toimunud kohtuprotsessi ei tea Kristiine keskuse juhatuse esimees ikka veel, mil viisil meie seaduste alusel üleüldse on võimalik töölepingut lõpetada. Enda süüd näeb Reinsalu selles, et kaubandusjuhti tööle võttes valis ta personalipõuas vaeveldes halvimast parima: «Seda viga ei tohi enam kunagi teha.»

Kaasust kommenteerides sõnab advokaadibüroo Tark & Co advokaat Sille Plink: «Kuigi mul ei ole seda millegagi tõestada, paneksin ma kaalule kohtu objektiivsuse.«

Siitam kinnitab, et materiaalse vastutuse valdkond töösuhetes on jäänud jalgu praegusele majandusarengule. Mitte ainult kaup, vaid ka seadmed on materiaalne väärtus, mille tööandja töötaja kätte usaldab. Aga materiaalne vastutus ei ole karistus, selleks on distsiplinaarvastutus. Materiaalne vastutus tähendab kahju hüvitamise kohustust töötaja poolt, kui ta on tööandjale kahju tekitanud.

«Töötaja materiaalsest vastutusest saab rääkida vaid juhul, kui on põhjuslik seos kahju tekkimise ja töötaja õigusvastase käitumise vahel,» lisab Siitam. «Seni ootasime pikkisilmi omaette materiaalse vastutuse seadust. Nüüd, mil Eesti juhtivad tööõiguse spetsialistid on asunud seisukohale, et materiaalse vastutuse osa tuleb viia tsiviilõiguse eriossa, on selle valmimisaega hoopis raske ennustada.»

Praegu jääb Siitami sõnutsi seadustest mulje, et töötajad on materiaalsest vastutusest priid.

Teisalt on kõikjal maailmas tööandjad, kelle tegevusvaldkond on seotud materiaalse vastutusega, endale vabatahtlikult võtnud riski. Erinevus on vaid selles, et kui töötaja ei ole võimeline tekitatud kahju hüvitama, kaitseb lääne tööandjat kindlustus.

«Selline kindlustusliik on ainukeseks võimalikuks lahenduseks,» õhutab Siitam tööandjaid ja kindlustajaid koostööle.