23. jaanuar 1996
Jaga lugu:

Veealune osa peidab suuri kulutusi

1970--1980. aastatel arendati läänemaailmas välja ehitusmaterjalide, detailide ja ehitiste riiklik kvaliteedi kontrolli süsteem. Põhilisteks nõueteks sellise süsteemi väljaarendamisel oli sõltumatus ja erapooletus (objektiivsus) oma tegevuses, sealhulgas monopoolse seisundi vältimine. Kõrgelt arenenud ehitustööstusega maades kulub 15--20% ringluses olevast ehitustööstuse toodangu maksumusest kvaliteedi garanteerimiseks.

Piltlikult võib sellega seotud kulutusi iseloomustada jäämäega, kus veepealne 10% iseloomustab otseseid praagi, viivituste, trahvide, reklamatsioonide tõttu tekkinud kulutusi ja ülejäänud 90% on peidetud kulutused -- ümbertegemised, tehnoloogilised katkestused, kooperatsiooni häired, spetsialistide ajakulu, ekspertiisikulud, kaudsete kulude suurenemine, lepingulised tagasimaksed, tehase/tootja autoriteedi langus jne. Turumajanduse ja konkurentsi tingimustes on kvaliteedi kontrollimise süsteemi rakendamine kasulik nii tootjale kui tarbijale. Tootja omakulud vähenevad -- praak väheneb, konkurentsivõime suureneb, toodangu müümisel oma ja rahvusvahelisel turul on suurem garantii. Tarbija saab suurema garantii kvaliteetse toodangu saamiseks, avariide vähenemiseks, toodangu koopereerimiseks ja konkurentsi kasutamiseks firmade vahel.

Eesti ehitusteeninduse organisatsioonid ja firmad ei ole veel endale selgeks teinud vabatahtliku, massilise kvaliteedi kontrolli vajalikkust. Püütakse saada ehitusi minimaalsete kulutustega, ilma garantiita, mõtlemata sealjuures tekkivale töökindluse riskile, avariiohutusele, inimeste ohutusele, keskkonna reostusele jm.

Tuleb silmas pidada, et ehitis ei ole konserveerunud, vaid pidevalt muutuv, koos meiega vananev. Ehitis peab kaasa tegema igapäevased, iga-aastased temperatuuri, sise- ja väliskliima, pinnase vajumise, põhjavee nivoo, sisepingete, korrosiooni ja muud muudatused ning materjalide vananemise. Kõige selle koosmõju tulemusena muutub ehitiste kasutamise töökindlus. Tekivad praod, milleta pole praktiliselt ühtegi ehitist või rajatist. Küsimus seisneb selles, kas need praod progresseeruvad, on avariiohtlikud või mitte. Betoon- ja raudbetoonkonstruktsioonid on viimase 50--60 aastaga teinud läbi hiiglasliku arengu ja muutunud valdavaks. Tuleb aga märkida, et nende kasutusiga paljudel juhtudel hakkab ammenduma, mida kinnitavad mitmete ehitiste betooni ja armatuurterase korrosioon, praod, avariide suurenemine. Betoon on hea ja universaalne ehitusmaterjal, kuid halvasti allutatav kvaliteedi kontrollile.

Ehituse TU instituut on osalenud paljude ehitiste ja rajatiste kasutuskõlblikkuse uurimisel. Näiteks Marja kaupluse avarii, Tallinna teletorni, Niguliste kiriku, Tallinna raekoja pragude, Maardu Eesti koolimaja krohvi allalangemise, Salocentri, keskkonnaministeeriumi, Kalevi, Kuressaare ühisgümnaasiumi põlengute ja paljude teiste objektide uurimised viitavad vältimatule vajadusele laiendada olemasolevate ehitiste ekspluatatsioonikindlust ja ennetada avariisid.

Mõned kuud tagasi Berliinis toimunud rahvusvahelisel sümpoosiumil märkis SFV ehitusminister, et Saksa Föderaalvabariigi eelarves läheb 50% kõikidest ehituskuludest olemasolevate ehitiste korrashoidmiseks.

Eestis on ehitiste ja rajatiste kvaliteedi ning kasutuskindluse kontrollimisel üheks olulisemaks probleemiks vajalike, kaasaegsel tasemel olevate kontrollimisvahendite ja -seadmete vähesus või suures osas puudumine. Olemasolev seadmetepark on iganenud ja amortiseerunud. Uute seadmete saamine aga nõuab suuri rahalisi vahendeid.

Pikaajalise koostöö tulemusel Taani firmadega õnnestus käesoleval aastal saada Taani valitsuse Ida-Euroopa maade abistamisprogrammi raamides 1,3 miljoni Eesti krooni suurune summa betoon- ja raudbetoonkonstruktsioonide kvaliteedi kontrollimise uute meetodite ja vahendite muretsemiseks ning tehniliseks väljaõppeks.

Nimetatud programmi realiseerimiseks moodustati Ehituse TU instituudi juurde mobiilne katsejaam, mis komplekteeritakse uute seadmetega ja väljaõppe läbiteinud spetsialistidega ja mille eesmärk on betoon/raudbetoon/kivikonstruktsioonide kandevõime ning ekspluatatsioonikindluse uurimistööde tegemine ehituste asukohas järgmistes suundades:

1. klooriioonide kontsentratsiooni ja profiili määramine, millest sõltub armatuuri ohtlik korrodeerumine ja võimalik avariiohtlikkus;

2. betoonist kaitsekihi karboniseerimisastme määramine, mis näitab kaitsekihi kõlblikkust;

3. betooni välispinna skaneerimine, elektrilise potentsiaali ja takistuse määramine, selgitamaks armatuuri korrosioonist tekkinud ohtlikud tsoonid;

4. armatuuri asukoha ja betoonist kaitsekihi paksuse määramine;

5. betooni suhtelise niiskuse elektrooniline määramine;

6. betooni veetiheduse (veeläbitavuse) määramine, mis näitab teatud konstruktsioonide (põrandate, terrasside, katteplaatide, viimistluspindade jm) betooni paigaldamise kvaliteeti;

7. konstruktsioonide pragude ja deformatsioonide uurimine ja nende arengute avariilisuse selgitamine;

8. betooni survetugevuse, ühtluse ja klassi määramine nii uutes kui vanades ehitistes, nii ehitusplatsidel kui laboratooriumis;

9. betooni sisepingete ja -jõudude määramine ja võrdlemine projekteerimisel eeldatud suurustega, kandevõime ressursside määramine;

10. ehitiste tugevdamise, pragude injekteerimise ja kiviseinte renoveerimise ning hüdrofobiseerimise probleemide lahendamine;

11. ehitiste/rajatiste valdajate esitatud objektide kontrollimise soovide vastuvõtmine, eelisjärjekorra koostamine ja vastavate kontrollimiste ja uuringute läbiviimine, vajaduse korral koos Taani spetsialistidega.

Jaga lugu:
Hetkel kuum