Sportlikkus kraabib kõrva

Itaalia autodel pole Eestis kuigi hästi läinud. Fiati maine on alla viinud vanad ausõna najal liikuvad liikurid, paari firma mõne aasta tagused katsed Eestis uusi autosid müüma hakata lõppesid ebaõnnestumisega. Nüüd on kogu Fiati kontsern Eestis uuel katsel.

Alates 1992. aasta jaanuarist toodetav Alfa Romeo 155 (tõrjus 1993. aastal tootmisest Alfa 75) on Alfa Romeo mõistes igati keskauto, selle 1995. aasta suvel ilmavalgust näinud 2liitrise R4-mootoriga modifikatsioon aga siinset mudelivalikut arvestades sisuliselt baasmudel (1,7- ja 1,8-liitrise mootoritega versioone Eesti hinnakirjas pole). Kena baas küll, kui arvestada, et selle ligi 267 tuhat krooni maksva iluduse varustustase on parem kui nii mõnelgi lisavarustust täis topitud autol!

Ehkki teatmekirjandust usaldades ja teljevahet võrreldes baseerub Alfa Romeo 155 Fiat Tipol, ühendab neid autosid küll ainult päritolu. Meeldiv, et itaallased pole kaasa läinud automaailmas valitseva ümardamisega ja eelistavad vähemalt Alfa Romeo juures endiselt järsemaid nurki. See iseenesest vanamoodne kujunduselement mõjub seetõttu teiste uute autodega võrreldes hoopiski värskelt.

Nagu mitme teisegi Itaalia auto puhul, kurtsid mitmed autot proovinud, et kuidagi ei õnnestu leida mugavat sõiduasendit. Küsimus pole juhi pikkuses -- esiistmetele mahub suurepäraselt ka 1.90 kasvu sõitja. Küll aga asub esiiste liiga kõrgel (kui arvestada autosse sisenemist, siis on see plussiks), mistõttu sõltumata reguleeritava rooli asendist kipub osa mõõteriistu rooliratta varju jääma.

Mõõteriistadest püüab pilku tahhomeeter, mis aitab meelde tuletada, et tegu on kõrgeid pöördeid armastava Alfa Romeoga -- punane ala algab 7000 pöördest!

Armatuurlaud ja üldse salong on igati kiidusõnu väärt. Ehkki praktiliselt kõik nupud ja lülitid on harjumuspärased, on säilitatud isikupära, mistõttu autosse istudes ei teki tunnet, et «sellist salongi olen ma juba näinud». Osavalt on ära peidetud pagasiruumi avamise nupp, mida ei oskaks kuidagi laekast otsida.

Tagaistmel sõitmine pole paraku kuigi mugav -- keskmisest pikemat kasvu juhi taga on liiga vähe ruumi. Igati ratsionaalne on salongi valgustus, nii ees kui taga üks suurem valgusti, ees lisaks ka pisike kohtvalgusti kaassõitja tarvis. Kui üldse millegi kallal norida, siis auklikul külavaheteel tagaakna piirkonnast kostvate naginate kallal.

550 km jooksul juhtus ka väike äpardus -- kaotsi läks esiratta ilukilp. Seda ei saa aga autole süüks panna, sest mu enda autol kadus neid poole aasta jooksul terve komplekt. Peale selle -- kes jaksab sellist autot osta, jaksab osta ka valuveljed, mis on 155-le nagu loodud!

Hinnast. Ehkki pisut kallim kui mõned teised analoogilise klassi autod, ei tundu 267 000 krooni sellise auto eest sugugi liiga palju. Selle summa eest on Alfas sõidumõnu ja isikupära kindlasti, miks teda muidu sportsedaanide seas üheks parimatest peetakse!

Alfa Romeodega varem kokku puutunud teavad rääkida, et vanematel mudelitel löövad põhivead välja hiljem. Kas ka 155 mootor hakkab õli võtma ja kere väsima, ei julge mõnepäevase kogemuse põhjal öelda. Arvestades võimsuskarakteristikuid, mis 2liitrise mootori kohta on vägagi muljetavaldavad, võib tõesti pisut kahelda, kas mootor ikka vastu peab. Arvestades aga automaailma ülitihedat konkurentsi, ei usu, et itaallased saaksid endale lubada lohakat tööd ja loota edule vaid kuulsa nime abil.

Ehkki auto on nii väliselt kui ka sõiduomadustelt igati muljetavaldav, ei saa Alfa Romeo müüjatel sugugi lihtne olema. Jaapani autofirmade toodangut, Fordi ja Opelit eelistavale Eesti autoostjale on väga raske selgeks teha, et Euroopa auto ei tähenda ainult Saksamaal toodetut. Kindlasti aga sobib Alfa Romeo 155 autohuvilisele, kes hindab individuaalsust ja kes ei taha sõita tänapäeva järjest ühenäolisemaks muutuva automaailma esindajaga.