Allakukkunud lennuk leiti üles kahe tunniga
«Meie saime teate lennuki kadumisest kell 12.40,» räägib lennupääste koordinatsioonikeskuse juhataja Tõnis Lepp. Kuigi keskus omab otsesidet vaid päästeametiga, oli juba kolme minuti jooksul lisaks päästeametile alarmeeritud ka politseid ja riiklikku lennusalka.
Lennusalga valmis seadmiseks kulus üks tund. Lennukite eskadrilli ülema Jaanus Nuudi kinnitusel on sellest normajast siiani kõigi häireolukordade puhul ka kinni peetud.
Ööpäevaks kindlaks määratud valvemeeskonnaga, kuhu kuulub kaks pilooti, võeti ühendust mobiiltelefoniga. Lendurid andsid informatsiooni edasi piirivalvele, Tallinna Mustamäe haigla reanimatsiooniosakonnale ja teistele asjasse pühendatutele.
Teel lennuväljale said piloodid telefoni teel teabe ilmastikutingimuste kohta ja vastavalt sellele paluti Tallinna lennuvälja administratsioonil avada lennuväli.
Viimased 15--20 minutit päästeoperatsiooni esimesest tunnist kulus otsesteks ettevalmistusteks lennuki kallal.
Tõnis Lepp nendib rahuloluga, et esmaspäeval töötas riikliku lennusalga masinavärk laitmatult ja tunni aja jooksul kanti keskusele ette T?ehhi päritolu L--410 väljalennust. Tartu päästeamet oli selleks ajaks autodega juba 45 minutit tulutult kamminud läbi oletatavat väikelennuki kadumispiirkonda.
«Saime kõik jõud väga kiiresti jalule,» rõõmustab Lepp. «Kartsime, et meil puudub side, kuna üldkasutatavad liinid on kinni või rikkis.»
Lennupäästekeskuses jõuti vaevalt rõõmustada päästeoperatsiooni kiirest käivitumisest, kui juba saabus ka lõpplahendus.
Päästeamet maal ja riiklik lennusalk õhus avastasid kell 14.35 peaaegu üheaegselt Võrtsjärve idakaldalt mobiiltelefoniga helistava kadunud piloodi.
Lennupäästeõppuse SAR 96 praktiline osa oli sellega lõppenud.
«Ausõna, ma ei teadnud õppuse toimumise aega ega lennuki koordinaate, kuigi ärakaotatud piloot on minu parim sõber,» räägib Lepp rahulolevana lennupäästekeskuse ainsal diivanil lesides.
«Olin piloodiga vaid aeg-ajalt telefoniühenduses, et teada, ega tal pole külm oodata ja kas tal jätkub vahendeid suitsu imiteerimiseks,» tunnistab päästeoperatsiooni koordinaator pärast õppehäire lõppu.
Lepa väitel olid varjuldases kohas asuvast lennuki maandumisplatsist teadlikud vaid Tartu lennuklubi inimesed, kes selle suuskadel oleva lennuki maandamiseks ette valmistasid.
Lepa kinnitusel ei ole seni Eestis juhtunud ühtegi tõsisemat intsidenti õhus. Ajakirjandus on ainult üht-teist üles puhunud, väidab ta.
Viimane sarnane näide oli Lepa sõnul Saaremaa kohal suitsema läinud Estonian Airi TU-134 piloodikabiin. «Lennukis on navigatsioonivahend, mis mõõdab kiirust,» sekkub vestlusesse Boeingu kapten Raivo Kask. «See läheb aastas vähemalt korra kärssama, misjärel ta lülitatakse lihtsalt välja,» lisab ta. Tõnis Lepa sõnul andis kärssava navigatsiooniseadmega lennuki piloot vastava informatsiooni edasi ilma mingit häiret tegemata.
«On aga fakt, et keegi ajakirjandusest kuulis seda sagedust pealt, sest meile helistati väljast ja öeldi, et lennujaamas on häire,» räägib Lepp. «Piraatselt pealt kuulatud informatsioonist tehti kõmu linna peal,» lisab ta.
Samas on Lepp aga kindel, et kui Eestis oleks enne esmaspäeval praktilise õppusega kulmineerunud seminari toimunud tõepoolest mõni õnnetus, oleks sellega kaasnenud hulgaliselt segadusi.
Lennupäästjate seminaril mängiti kaks nädalat läbi teoreetilisi hädasituatsioone. Lepa väitel said seminaril üldse esimest korda kokku lennupäästjate, politsei, päästeameti, merepääste ja kohalike lennujaamade esindajad.
«Õppuste eesmärgiks oli näha, kuidas koostöö tegelikkuses toimib,» lausub Lepp.