Ahjualused valitsuses

Bürokraatia on alati talitanud põhimõtte järgi: mida keerulisem on probleem, seda kasulikum on sellega tegelda. Heaks näiteks on mittetulundusühingute registreerimise kord.

Peaaegu igal valitsuse istungil tuleb ministritel süveneda kentsakate ni-medega ühingute või klubide põhikirjadesse. Pole siis midagi imestada, kui valitsus arutab näiteks ahjualuste ühingu asutamist.

Praeguse korra kohaselt saadetakse enamik mittetulundusühingute põhikirju registreerimiseks valitsusse, ehkki seda saab teha ka kohalikus omavalitsuses. Jääb üle rõõmustada, et mittetulundusühinguid riigikogus vastu ei võeta. Ehk oleks üsna uhke jagada istungite saalis laiali näiteks sada Eesti setterite ühingu põhikirja eksemplari.

Riigibürokraatia jahvatab mittetulundusühingu registreerimise kallal üsna põhjalikult. Kõigepealt saadab riigikantselei ühingu põhikirja rahandusministeeriumi spetsiaalsele komisjonile tutvumiseks. Umbes kuu pärast saadab ministeerium selle tagasi riigikantseleisse. Edasi hõigatakse ühing mingi aja pärast valitsuse istungil maha. Lõpuks väljastab rahandusministeerium käskkirja ühingu asutamise kohta.

Miks seda kõike Tallinna linnavalitsuses kahe nädalaga teha ei saa? Sellepärast, et seal ei saa arvele võtta ühingut, mille kõik asutajad ei ela pealinnas. Keeldutakse ka registreerimast ühinguid, mille nimes on sõna «Eesti». Kurioosne on samuti nõue, et ühingu asutajaiks saavad olla vaid füüsilised isikud.

Äriseadustiku käivitumise taustal on mittetulundusühingu ümber käiv tants äärmiselt kentsakas. Ent juba veebruaris peaks riigikogu vastu võtma mittetulundusühingu sea-duse, mis annab mittetulundusühingute registripidamise kohtutele ja muudab nende asutamise paindlikumaks.