Süüdistused AS Kalbur-F vastu on alusetud
Äripäeva autor väidab (nr 20, 12. veebruar; nr 24, 16. veeb-ruar), et endistele Ookeani töötajatele kuuluv AS Kalbur-F «sai väga odavalt üheksa laeva», mis müüdi talle vahetult enne RE pankroti väljakuulutamist. See ei vasta tõele. Kuus ostetud traaleritest on 21--26 aastat vanad, ujuvbaas Fryderyk Chopin koguni 31aastane, mis tähendab, et tegemist on sisuliselt vanarauaga. Ilma suurte investeeringuteta nende remondiks neid peatselt enam merele ei lasta. Ainult kaks alust -- Elva (14aastane) ja Valgejärv (19aastane) on nooremad, kuid nad nõuavad ka pidevalt remonti. Vannutatud audiitori V. Voldi hinnangul on nende laevade väärtus üle kaheksa miljoni krooni, bilansiline jääkväärtus seisuga 1. oktoober 1995 oli 15,2 miljonit krooni. Ost-sime laevad missioonitundest, et säilitada Eesti Vabariigi lipu all sõitev väike ookeanikalalaevastik, et oleks olemas baas, kus saaks oma praktilise väljaõppe uus põlvkond eesti kaugpüügikalamehi.
Võlausaldajate huvide kahjustamisest, millele osutavad faktivabalt Ookeani pankrotihaldurid A. Mägi ja A. Leismann, ei saa olla juttu. Otse vastupidi. Ostu-müügilepingus endale võetud kohustusi oleme täitnud täpselt. Meie, mitte RAS Ookean, tõime kodusadamasse traalerid Stralsund ja Eestirand-II, vältides nende arestimist võlausaldajate poolt välismaal, kandes seoses sellega suuri kulusid. Vanade laevade remondiks oleme juba kulutanud 2,45 miljonit krooni, likvideerinud palgavõlgnevusi RASi Ookean töötajatele 3,5 miljonit krooni, riigimakse tasunud 2,4 miljoni krooni ulatuses, võtnud tööle üle 500 RASi Ookean töötaja, võtnud üle Ookeani võla Inglise firmale Jaytee Seafood Ltd 1,7 miljonit dollarit jne. Pankrotihaldurite advokaadi Aivar Mäe seadusevastane teade, mis baseerub Tallinna linnakohtu hagi tagamise mää-ruse omavolilisel tõlgendamisel, kahjustab tõsiselt ASi Kalbur-F huve.
RASi Ookean endisi, praegusi ASi Kalbur-F töötajaid huvitab väga, miks pankrotihaldurid müüsid suure supertraallaeva Georg Kask, mille jääkväärtus raamatupidamise andmetel oli 1. jaanuaril 1996 üle 28 miljoni krooni, 13 miljoni krooni eest (ajalehe and-med)? Laeval oli klass kuni 1998. aastani, ehitatud 1989. aastal. Laev oli müügihetkel püügil, tal oli peal kalatoodang, varustus, küte. Miks härrased pankrotihaldurid sellest ajalehtedes ei kirjuta? Selliseid fakte on väga palju.
Kunagisest Eesti suurettevõttest on järele jäänud kaheksa laeva, administratiiv- ja sööklahoone. Kuhu ja mis hinnaga on müüdud viimase kahe aasta jooksul üle 30 laeva (80% nendest laevadest olid nooremad kui ASi Kalbur-F poolt ostetud). Ei ole enam 13 000tonnise mahutavusega külmhoonet, plekk-karbitsehhi, preservi- ja vaakumpakenditsehhi, varustustalituse hooneid ja ladudes olnud varustust, laevaremonditehast, navigatsioonikambrit jne, üldse kokku üle 20 objekti. Miks nad sellest ei kirjuta?
Ja lõpuks kõige tähtsam -- miks müüdi üheksa laeva pankrotimenetluse käigus enne pankroti väljakuulutamist? Kõik üheksa laeva olid merel, osa välissadamais, kõik laevad pidid enne kojutulekut läbima välissadamad, et täiendada oma tagavarasid (küte, toit). Kohe peale pankroti väljakuulutamist oleks need laevad välisfirmade poolt arestitud. Milliseid kulusid oleks tulnud siis kanda, võib täpselt välja arvutada. Igal juhul ei oleks võlausaldajad näinud sentigi -- selline praktika on olemas. Kas või viimane -- kaks laeva arestiti Lõuna-Aafrikas.
ASi Kalbur-F töötajad päästsid üheksa laeva, vahetades kõikides laevades välja omanikutunnistused, mis välistas üheksa laeva arestimise välissadamais. Kuid milliseid kulusid tuli kanda? Sellest pankrotihaldurid üldsust ei informeeri. Kogu nende hämamise põhjus peitub eeldatavalt pankrotiseaduse selles paragrahvis, mis sätestab pankrotihaldurite töötasu (vähemalt 1% pankroti käigus realiseeritud varade maksumusest).
On väga kahju, et selline soliidne ajaleht nagu Äripäev avaldab ühekülgset, tegelikkust moonutavaid seisukohti.
Kõik antud vastulauses toodud seisukohad on dokumentidega tõestatavad ja need võime esitada koheselt, kui tekib vajadus.