25. veebruar 1996
Jaga lugu:

Mida vaesem on riik, seda vähem on kodanikkond sotsiaalselt kaitstud

Sotsiaalpoliitikat võib käsitleda ühiskonna poliitikana või sotsiaalse kaitse tegevustena. Eesti sotsiaalkaitse süsteem koosneb riiklikust sotsiaalkindlustusest ja ravikindlustusest, sotsiaalabist ja tööturu reguleerimise abinõudest. Sotsiaalkindlustuse hüvedena esinevad pensionid, peretoetused ja muud toetused. Ravikindlustuse hüved on hüvitised elanikele (haigusrahad) ja kulutused raviteenustele.

On kolme liiki rahalisi toetusi -- sotsiaalkindlustuslikud, universaalsed ja sotsiaalabi toetused. Sotsiaalkindlustuslikud toetused on Eestis vaid pensionid ja ravikindlustushüved, nende vahendid moodustuvad ühisest allikast -- sotsiaalkindlustusmaksust. Peretoetused ja muud toetused on universaaltoetused, mille sihtkapital moodustub riigieelarve siiretest sotsiaalkindlustuse eelarvele. Euroopa riikides on tüüpilised sotsiaalkindlustuslikud toetused veel töötutoetused. Eestis puudub tööpuuduskindlustus, tööturu reguleerimise kulutused kaetakse riigieelarvest ja töötu abirahad on universaaltoetused.

Euroopa Liitu (EL) pürgimine nõuab Eesti sotsiaalsüsteemi kujundamisel ja sotsiaalkindlustuse reformimisel lähtumist ELi kogemustest. ELi sotsiaalkaitse põhikarakteristikute järgi võib maad tinglikult jagada kahte gruppi: esimeses on ülekaalus kindlustusprintsiip ja hüved on tihedalt seotud sissemaksetega, teises on hüved enam seostatud vajadustega, finantseerimisel on tulude allikaks üldine maksustatus.

Igal ELi maal on oma sotsiaalkindlustuse skeem, mille kohaselt kindlustusmaksed ja toetused sõltuvad sissetulekute suurusest. Ka Kesk-Euroopa üleminekuriikides on pensionid ja toetused valdavalt seotud kindlustusmaksetega (Bismarcki süsteem). Eestis, Leedus ja Venemaal, nagu Suurbritannias ja Iirimaal, on riikliku sotsiaalkindlustuse hüved enam minimaalset tulutaset tagavad universaaltoetused (Beveridge'i süsteem). Taanis, Suurbritannias ja Iirimaal finantseeritakse sotsiaalkaitset suures osas riiklike maksude kaudu, mujal kasutatakse rohkem tööandjate ja töövõtjate sotsiaalkindlustusmakse. Riigieelarved toetavad sotsiaalkindlustust kogu Lääne-Euroopas. Sotsiaalkindlustust täiendab sotsiaalabi, mis katab nende vajadusi, keda ei saa määratleda tööjõu ega sotsiaalmaksete maksjana.

Sotsiaalkaitse areng on proportsionaalne maa majandusliku arenguga, sotsiaalkulude osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus (SKT) on suurem rikkamates riikides. Beveridge'i süsteemi riikides on sotsiaalkulude protsent SKTst üldiselt väiksem kui Bismarcki süsteemi puhul.

Arenenud maade riiklikus sotsiaalpoliitikas on suur erinevus. Sotsiaalkulutused moodustasid vähem heaoluriikideks orienteeruvates riikides (Jaapan, USA) 1990. aastal 16--20% SKTst, heaoluriikides (Skandinaaviamaad, Prantsusmaa) üle 30% SKTst, OECD maades keskmiselt 27,5% SKTst. Kesk-Euroopa üleminekumaad ei erine oluliselt selle suhte poolest arenenud tööstusriikidest, nende SKT ühe elaniku kohta oli 1990. a ligi kümme korda väiksem. Sotsiaalkulude osatähtsus SKTs oli 1994. a Eestis 22%, mis vastab ELi nõrgema sotsiaalkaitsega maade tasemele.

Arenenud maade keskvalitsuse kogukuludest moodustavad sotsiaalkulud 44--68%, üleminekumaades 30--50%, Eestis 1994. a riigieelarve kuludest 39%, riigi- ja ja kohalike eelarvete kuludest kokku 43%. Riiklike sotsiaalkulude struktuur ja tase on küllalt püsiv, mis viitab sotsiaalkaitse hüvede erafinantseerimise ja erasektoris osutamise ebaefektiivsusele.

Jaga lugu:
Hetkel kuum