Brüsselil puudub vabakaubanduslepingute strateegia

Maailmas sõlmitud vaba-kaubanduslepingute arv on kasvanud ehmatava kiirusega -- viimase 20 kuuga on lisandunud 26 uut lepingut -- pool 47 aastat tagasi peetud esimeste kaubanduskõneluste vooru järel sõlmitud lepingute koguarvust. EL üksi on sõlminud 26 lepingut, paljud neist viimase viie aasta jooksul.

Juba mõnda aega ei ole ekspertide hulgas üksmeelt, kas vabakaubanduslepingud -- kahepoolsed kokkulepped, mille eesmärk on kõrvaldada kaitsetollid ning muud kaubanduspiirangud -- soodustavad või tõkestavad maailmakaubandust.

Debatt hoogustus möödunud aastal, mil Euroopa komisjon tegi ettepaneku alustada sellesisulisi läbirääkimisi Mehhiko ning nelja riiki --Brasiiliat, Argentinat, Paraguayd ja Uruguayd -- ühendava tolliliiduga.

Eelkõige haistsid ohtu ulatusliku põllumajandusliku lobby'ga riikide protektsionistlikud poliitikud.

Jäi mulje, et Euroopa Liit on valmis vabakaubanduslepingut sõlmima kellega iganes. Iga järjekordne vabakaubandusleping nõuab riikidelt üha uusi järeleandmisi.

Dispuut tõi ilmsiks olulise möödavaatamise Brüsselis -- üldise strateegia puudumise vabakaubanduslepingute osas. Kõiki riike käsitletakse eraldi, puudub ühine kontekst. Enamik lepinguid on sündinud komisjoni liikmete eraalgatuse tulemusel. Iga kord, kui keegi komisjoni liikmetest mõnd riiki külastab, tahaks ta meelsasti kohalikele midagi pakkuda. Paljud komisjoni liikmed on lepinguid kasutanud suhete loomiseks oma vastutusalasse jäävate riikidega.

Vastuseisu kõrval on aga ka vabakaubanduslepingute pooldajaid, eesotsas sir Leon Brittaniga, kes on peamine kaubandusalaste kõneluste läbiviija.

Komisjon ise on seisukohal, et vabakaubanduslepingud on majanduslikult vastastikku kasulikud, toetavad ELi kohalolu areneva majandusega riikides ning aitavad kaasa ülemaailmsele kaubanduse liberaliseerimisele.

Teised kaubandusökonomistid väidavad aga, et vabakaubanduslepingud on nagu ebavõrdsed abielud, mis võimaldavad majanduslikult tugevatel partneritel nõrgemaid ära kasutada ning piirata liberaliseerimist sellistes tundlikes sektorites, nagu seda on näiteks põllumajandus.

Vähesed riigid, kui üldse mõni neist, kellega Euroopa Liit on vabakaubanduslepingu sõlminud, suudavad ELi majandusliku tugevusega rinda pista. Nende hulgas on Poola, Ungari, T?ehhi Vabariik, Slovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, Balti riigid, Sloveenia, Iisrael, ?veits ja Norra.

Kõnekas on fakt, et üleskutse sõlmida vabakaubanduse leping ka Ameerika Ühendriikide ning Euroopa Liidu vahel lükati kiiresti kõrvale kui ebapraktiline ja perspektiivitu -- kui Euroopa Liit püüaks alustada läbirääkimisi tugeva partneriga, võib ta end peagi leida olukorras, kus ta peab nõustuma tingimustega, mis talle tegelikult ei meeldi. Väikeste riikidega on lihtsam asju ajada -- nemad on rahul sellega, mis neile antakse. FT