Megaherts vajalikkuse mõõdupuuna

Seekordset arvutikommentaari tasub alustada poolehoiuavaldusega eelmisel kolmapäeval Äripäevas ilmunud Remo Suurkivi loole «Raamatupidaja jääb värviprinterist ilma».

Juttu polnud nimelt mitte raamatupidajate diskrimineerimisest, vaid sellest, et arvutiostu tasub ette planeerida ja selleks kasutada asjatundja abi. Liiga palju ostetakse arvuteid hinna järgi, liiga vähe mõeldakse, milleks neid tegelikult tarvis läheb. Samas hinnatakse liig palju Pentiumi megahertse ja unustatakse, et arvutiostu puhul on terve hulk kulutusi, mille headust ei saa mõõta ei megahertsides ega kilobaitides.

Võimsam arvuti käib kindlasti kiiremini, mis eriti selgelt paistab silma graafikale rõhku panevates mängudes. Hoopis raskem on seda kiirust õigustada, kui kodanik selle arvuti peal oma igapäevatööd teeb.

Arvatavasti ei piisa ühele raamatupidajale Pentiumi ostmisest selleks, et me võiksime ülejäänud neli lahti lasta, enne tuleks see üks raamatupidaja märksa efektiivsemalt tööle panna. Selleks on aga arvatavasti jälle vaja asjatundjat, kes selgitaks, kuidas. Ning arvatavasti on selleks, et võimsamat arvutit piisavalt ära kasutada, vaja sellealast koolitust.

Ei aita ka Pentium, kui sekretär Excelis tühikutega numbreid ruudu paremasse serva joonde ajab ja 10.00 asemel 10.- kirjutab -- juhtumisi käsitleb arvuti esimest numbrina, teist aga tekstina, sest arvuti ei tea, et meie poemüüjatel selline harjumus on kriipsuga null-nulli tähistada ja mitte kliendi meelitamise eesmärgil kõiki summasid .99 või .95-ga lõpetada.

Tulles tagasi tänase hinnapakkumise juurde tasub täheldada, et soovides osta enam-vähem korralikku arvutit arvatavasti ei jäägi muud üle, kui osta Pentium. Seega, võiks tänase Pentium-arvutite hinnapakkumise käigu pealt nimetada ümber lihtsalt arvutite hinnapakkumiseks. Seoses PentiumPro müügiletulekuga võib tavalist Pentiumit julgelt käsitleda algastme-arvutina, millest nõrgemat osta ei julgeks soovitada -- vähemalt juhul, kui peaks kaaluma ka investeeringute pikaealisuse küsimust.

Oletame siis, et me oleme lugenud Pentiumi «arvutiks» ja seisame raske küsimuse ees -- kuidas võrrelda arvutit ja arvutit. Kuivõrd Äripäev ei korraldada iganädalasi võrdlusteste, siis siin ilmuv tabel kajastab tõesti vaid hindu, megahertse ja kilobaite, mis on seejuures võimalust mööda valitud nii, et nad annaksid mingigi ülevaate pakutavast arvutist. Eesti esimese tõelise arvutivõrdluse on aga korraldanud Arvutimaailm, ja see peaks peagi ilmuma. Loomulikult võib öelda, et kõik testid on teataval määral subjektiivsed ja nad näitavad ikka ja ainult vastava arvuti toimetulekut nende testidega, mitte reaalse eluga.

Mina pole aga kuulnud, et kombineeritud kiirustesti võitja teistest märksa aeglasem oleks, ja pooldan igati seisukohta, et üldjuhul on kiirema arvuti kokku seadnud firma teinud märkimist väärivat tööd oma arvuti kallal ja juba see annab teatava põhjuse oma raha neile viia.

Arvutite kiiruste võrdlemine võib anda aga ka teisi huvitavaid tulemusi.

Näiteks võib hoopis vähemtuntud nimega arvuti, millel muuhulgas väiksema kiirusega protsessor, osutuda kiiremaks kui «kiirema» protsessoriga arvuti. Miks nii? Aga sellepärast, et arvuti toimetulekut tegeliku eluga mõjutavad veel paljud asjad. Näiteks emaplaadi arhitektuur, mälu tüüp, vahemälu tüüp (mitte ainult suurus), kettakontroller ja kettaseade. Ja loomulikult on selleks, et nad kõik tõesti efektiivselt toimiksid, vaja seda, et keegi kodanik oleks nad omavaheliseks koostegutsemiseks õieti häälestanud.

Näiteks hetkel suudab minu väidetavasti äärmiselt hea SCSI-kettakontroller lugeda DOS-i all kettalt 3 megabaiti sekundis, Windows'i all aga kõigest 1,6. Minu puhul on siin nüüd kaks lahendust -- kas olen ostnud kehva kontrolleri või pole viitsinud piisavalt asjaga tegeleda. Ma loen ennast arvutiehitamise-harjumuse pärast veidi teistest erinevaks ja julgen arvata, et teistel puhkudel oleks selline kiirusevahe sügavalt arvutimüüja südametunnistusel.