4. märts 1996
Jaga lugu:

Laenukontor tahab vaid tagatist

Noor ärimees kurtis, et oma äri alustamiseks pelgalt ideest ei piisa. On vaja ka algkapitali, mis tavaliselt kogutakse riskides mõne soodsana tunduva tehinguga. Enamasti on tegu odava kaubapartiiga, mis kallimalt realiseeritakse. Nii on alustanud ka paljud tänased tippärimehed.

Tallinna Panga vanemprojektijuht Tambet Mägi tõdes, et pangale on lihtsam ja turvalisem välja anda 20 harilikku laenu kui riski peale välja minna. Esimene küsimus, mis laenutaotlejale pangas esitatakse, on: kus ja milleks laenusummat kasutatakse? Vahendustegevuseks pank algajaile laenu ei anna. Selleks on vaja põhjalikku äriplaani, kindlat tagatist ja varem ettevõtluses end teostanu nime, kinnitas Mägi.

Forekspanga laenujuht Rait Karu sõnas samuti, et riskantset tehingut pank ei finantseeri. Kui korralik äriplaan on olemas, siis võib ka algaja ärimees Forekspangast laenu saada. 300 000 krooni saamiseks peab tagatiseks oleva kinnisvara maksumus küündima vähemalt 450 000 kroonini.

Laenukontorina tegutseva ASi Antonius juhatuse esimees Riho Viik sõnas, et laenutahtjad võib tinglikult jagada kolmeks. Esiteks hädalised, kellel on tekkinud ajutine rahaline raskus korteri väljaostmisel või võla tasumisel. Teiseks ärimehed, kellel on huvitavad ja vahel ka reaalsed, kuid tihtipeale hullumeelsed äriprojektid. Kolmandaks sulid, kes võtavad laenu ega kavatse seda kunagi tagasi maksta. Mõnikord on tunda, et sulide seljataga on kellegi ajud, mis on ideaalse äriplaani välja mõtelnud, nendib Viik.

Laenu soovivad ärimehed lahterdab Viik omakorda igiliikurite leiutajateks, kelle äriplaanid on juba ette läbikukkumisele määratud. Omaette grupi moodustavad algajad ärimehed, kel puudub krediidivõtmise vilumus ning kes küsivad 50 000--100 000 kroonini, millega pangad ei taha tegeleda.

Antoniuse juhatuse esimehe kinnitusel on ette tulnud sedagi, et pangad on hea äriplaani tagasi lükanud ning keeldunud laenu andmast. «Siis tekib küsimus, kas meie oleme lollid või on pangad lollid,» kommenteerib Viik, lisades, et nad tegutsevad eelkõige kui krediidinõustajad.

Nii on vahel soovitatud panga poole pöörduda, kus laenuprotsent märksa soodsam. Samuti on aidatud kohendada äriprojekte, et need pangale vastuvõetavamaks muuta.

Küsimusele, kas laenukontorite tegevust reguleerivad mingid seadusandlikud aktid, vastas Eesti Panga infoosakonna juhataja Kaupo Pollisinski, et krediidiasutuste seaduse alla käivad ainult need rahaasutused, mis võtavad avalikkuselt hoiuseid. Kui keegi oma raha välja laenab, on see tema enda asi.

Kindlasti tekivad laenukontoritega aga vastuolud siis, kui nad hakkavad hoiuseid võtma. Eesti Pank jälgib neid protsesse kõrvalseisjana ja vaikselt, nentis Pollisinski.

Maksuameti maksude osakonna juhataja Einar Soolep sõnas, et maksuametnikud tunnevad laenukontorite tegevuse vastu huvi vaid siis, kui viimastel on aruanded esitamata ja maksud maksmata. Maksuamet käsitab laenukontoreid kui tavalisi firmasid. Laenukontorite ja pandimajade tegevus pole täna Eestis ka litsentsitud.

Laenukontorid ja pandimajad äriplaani ei küsi, kuid protsendid on tapvad. Seal on vajalik eeskätt tagatis.

Lehekülje ülaosas olevas tabelis on ära toodud Äripäeva korraldatud eksperimendi tulemused. Küsisime laenuks 300 000 krooni, tagatiseks pakkusime Meriväljal asuvat maja, mille väärtuseks on kinnisvarabüroo hinnanud 600 000 krooni. Väitsime sedagi, et maja on kindlustatud, mida nõuab pea iga laenukontor.

Jaga lugu:
Hetkel kuum