Ühispanga tänu tasuta reklaami eest

6. veebruaril kohtusid ajaloolises saalis prominentsete külaliste ja paljude ajakirjanike silme all väärikas ülikool kui usaldusväärsuse ja vaimse stabiilsuse sümbol ja VISA kuldkaart kui majandusliku edukuse ja turvalisuse võrdkuju. Presentatsiooni koha valik kujutas endast Ühispanga kummardust Tartu ülikooli ees.

Kokkuvõttes oli see aga ikkagi kõige tavalisem reklaam. Meediakanalid saavad iga päev kõikvõimalikele presentatsioonidele kutseid. Oskusliku korralduse puhul on presentatsioon palju efektiivsem reklaamivorm kui umbes niisama kallis värviline ja läikiv reklaam mõnes ajalehes.

Miks peab Postimees toote avalikku tutvustamist niisuguseks reklaamiliigiks, millesse võib kaasata ülikooli rektorit, aga ajalehereklaamiga ei ole sünnis rektorit siduda. Miks muidu tärkas ajakirjanikul eriline huvi Äripäeva reklaamis oleva rektori foto vastu.

On täiesti selge, et ajakirjanikku huvitas eeskätt rektori vastus küsimusele, kuidas ja millistel tingimustel lubas rektor oma fotot kasutada. Kogemata sattus ta aga palju magusamale suutäiele.

Miks ei tundnud Postimehes ükski ajakirjanik huvi selle vastu, millistel tingimustel nõustus rektor kuldkaardi tutvustamisega ajaloomuuseumis ja miks nõustus rektor avalikult vastu võtma esimest kuldkaarti? Seda võeti kui iseenesestmõistetavat asja. Ja nii see ju oligi.

Milles seisneb nende kahe reklaamiliigi vahe? Miks üks on kõigiti vastuvõetav ja teine halvamaiguline või vähemalt kahtlustäratav? Kui kardetakse mingeid altkäemakse, siis see ei ole välistatud ei ühel ega teisel puhul.

Presentatsiooni asjus pidas mitu meest ülikooliga läbirääkimisi, mille käigus tekkis meie leeris mingi infomüra. Oletasime pahaaimamatult, et härra Tulviste nõusolek on olemas ka tema foto kasutamise kohta Äripäevas.

Selle apsaka peamine süüdlane on ilmselt nende ridade kirjutaja. Siinkohal palun Peeter Tulvistelt südamest andeks, kui talle tahtmatult halba tegime.